fbpx

Edukas koostöö vaimse erivajadusega töötajaga

13. oktoobril kogunesid PARE ruumidesse vaimse tervise teemalisele seminarile mitmed tööandjad, vaimse tervise huvilised ning Tallinna Vaimse Tervise Keskuse esindajad, kelle seas oli nii tegevusterapeaute kui ka  kogemusnõustajaid. Seminari põhieesmärk oli arutleda selle üle, kuidas käituda organisatsioonis nii tööandjana kui ka kolleegina, kui meeskonnas on vaimse psüühikahäirega liige. Kuulajad said targemaks ka teatud haiguste eripärasusest läbi konkreetsete kogemuslugude.

Esimesena jagas meile oma lugu Madis, kes töötab Tallinna Vaimse Tervise Keskuses kogemusnõustajana. Ta on õppinud Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis tegevusteraapiat, täiendanud end süvitsi toitumise, füüsilise treeningu ning kulturismi alal ning töötanud jõusaali instruktorina peamiselt psüühilise erivajadusega noortega. Tema missioon ongi aidata inimesi nii füüsilisel kui ka mentaalsel tasandil. Madise hinnatud esinemisoskus tõi kuulajateni palju uut infot – nimelt rääkis ta aktiivse ja passiivse depressiooni erinevusest. Noormees seletas, kuidas aktiivne depressioon võib avalduda olukorras, kus inimene rühib tööd teha ja väliselt on kõik hästi, kuid sisemiselt ei tunne rõõmu. Tema esitlusest tuli välja ka järgnev mõte- ,,Psüühilise probleemiga inimene on samuti niinimetatud ratastoolis, kuid see ratastool on pealtvaatajale nähtamatu”. Madis soovitas tööandjatele ja kolleegidele, kes peavad kokku puutuma vaimse psüühikahäirega inimesega, olla võimalikult mõistev. Erivajadusega inimeste paremaks mõistmiseks tuleks ettevõtetel läbi viia ka koolitusi vaimse tervise teemadel.

Teisena astus lavale Mattis, kes töötab kogemusnõustajana Avituse rehabilitatsioonimeeskonnas. Kuna ta ise on kogenud bipolaarset häiret ning hüpomaania ja depressiooni episoodi, on tal tänaseks päevaks ka vähenenud töövõime. Just seetõttu on Mattis keskendunud meeleolu- ja ärevushäiretega klientidele, olles nii individuaalne nõustaja kui ka rühmajuht. Ta on õppinud kogemusnõustamist Avituses ja Tallinna Vaimse Tervise Keskuses. Lisaks on Matis läbinud tugiisiku väljaõppe ning läbib praegu hingehoidja baaskoolitust.

Lisaks Mattisele ja Madisele, oli Tallinna Vaimse Tervise Keskuse esindajatest kohal ka Lemmi, kes töötab kogemusnõustajana ning kes ise põeb Aspergeri sündroomi. Aspergerid kasutavad ise lühendit ASPI.  Naine väitis, et see on haigus, millega tuleb elama õppida ning ASPIde jaoks on igasugused sotsiaalsed sündmused probleemsed- nagu näiteks avalik esinemine. Esineja tõi välja ka huvitava fakti- nimelt, kui ASPi ei otsi silmkontakti, siis ei tähenda see, et ta ei kuula Sind. Töökeskkonnas tuleb sellist tüüpi inimestega olla ajaga väga täpne ning jagada konkreetseid juhiseid. Igasugune ebamäärasus on nendega välistatud ning ka avatud kontoris töötamine on nende jaoks raske. Samuti ei suuda ASPid oma haigusest tulenevalt täita mitut ülesannet korraga.

Just sellepärast astuski meie ette viimasena Swedbanki esindaja Sirle, kes rääkis, kuidas on läinud ASPi kaasamine töökollektiivi ning ka põhjusest, miks üldse kaasata vaimse erivajadusega töötajat organisatsiooni. Nimelt on ühiskonnas väga palju heade kompetentsidega inimesi, kes ei julge tööle kandideerida. ,, Kui  neid inimesi ei värbaks, ei kasutaks me ära ühte osa ühiskonnast, “ väitis Sirle. Swedbank on Eestis üks väheseid organisatsioone, kes on selliseid inimesi ka endale värvanud ning selle läbi oma atraktiivsust tööandjana tööturul tõstnud. Siiamaani on nad ASPile loonud eraldi tööruumi ning plaanis on korraldada väljaõpe kogu tiimile, kuidas uue liikmega paremini kohanduda. Ettekande lõpus selgus aga kõige olulisem- kui leidub ühiskonnas tublisid kandidaate, keda ikkagi tööle tahetakse, siis erivajadus ei saa olla kunagi probleem.

Kokkuvõtvalt võib väita, et seminar tõstis teadlikkust vaimsetest erivajadustest nii tööandjate, kuulajate kui ka kogemuslugude jagajate jaoks.

 

Kokkuvõtte seminarist tegi Elizabeth Truve.