fbpx

Kolm tähelepanekut personalitöötajatelt võõrtööjõu värbamise kohta

Tööjõukriisi kese on suvisel ajal põllumajandussektoris. Tegelik probleem on aga palju laiem ja ei kao koos suvega. Maasikad on metafoor nagu nimetas majandusekspert Robert Kitt pea kuu tagasi ERRi saates “Esimene stuudio”. Oskustöölisi on puudu mitte ainult põllumajanduses, vaid ka teistes sektorites – ennekõike tööstuses ja tootmises, aga ka meditsiini-, kultuurisektoris. On ääretult lühinägelik arvata, et probleem laheneb mõne kuuga ja ainult Eesti töötute arvelt.

Personalitöötajate peamisi ülesandeid on tagada organisatsioonile piisaval hulgal vajalike oskustega töötajaid. Personalitöötajad on need, kes päriselt ja igapäevaselt tegelevad töötajate värbamise ja väljaõppe korraldamisega. Nemad on välja toonud kolm peamist probleemi:

Esiteks, vabade töökohtade ja töötute kvalifikatsioon ja/või regionaalsus ei lange kokku. Teisisõnu, puuduvad oskused, mis aitaksid vabu töökohti täita või elavad töötud kaugel ettevõtetest, kes on valmis kohe abikäsi vastu võtma ja töötajaid välja koolitama. Mõne ameti puhul on väljaõpe pikem kui paar kuud, mõne ameti puhul Eestis spetsialiste ei õpetatagi. Kui oskustega spetsialist leitakse väljaspool Eestit, siis lisaks keskmisele turu palgale hüvitatakse tema keelekursused ning täielikult või osaliselt kulutused elamispinnale. See on tööandjale oluliselt kulukam, kui värvata spetsialist Eestist. Aga neid lihtsalt ei ole.

Teiseks, personalitöötajad eelistavad iga kell värvata spetsialiste Eestist. Sest ei kaasne määratut bürokraatiat ja infomüra, mis kaasneb kolmandatest riikidest välismaalaste värbamisel. Reegleid on palju ja tuleb leida erinevate institutsioonide kodulehtedelt, selmet samm-sammult kirjeldada protsessi. Keeruline on aru saada kõikidest elamisloa ja D-viisaga seotud nüanssidest. Sageli on ka nii, et PPA annab ühe vastuse ning saatkond teise. Lihtsam on võtta tööle kohalik spetsialist, kellega sellist asjaajamist ei kaasne. Aga neid lihtsalt ei ole.

 

Kolmandaks, töötute motivatsioon tööturule naasta on madal. Töötukassa kaudu avaldatud töökuulutused toovad küll kandidaate, inimesed tulevad vestlusele ja proovipäevadele, tööandja pakub ka väljaõpet töökohas, kuid kandidaadid kaovad. Töötu saab kirja, et on aktiivselt tööd otsinud, kuid tegelik huvi töökoha vastu puudub. Kasvanud on nende hulk, kes tööandjalt uurivad ümbrikupalga võimalust, et säilitada töötutoetusi. Tööampsude tegemine on küll piiratud kujul lubatud, kuid töötu saab hunniku reegleid, mida ta teha ei tohi, selmet soodustada ettevõtlikkust ja aktiivsust. On tekkinud õpitud abituse sündroom, kus kõik teised peavad vastutuse võtma ning töötule jääb saaja roll.

Poliitiline ootus, et tööjõukriis laheneb piiride sulgemisega, on tagajärje, mitte põhjusega tegelemine.

 

Tekst: Kärt Kinnas, PARE tegevjuht

Pilt: Pixabay