Kuidas läheb, PAREkas? – Eveli Punnison

Enics Eesti personalijuht Eveli Punnison

Teie ees on teine intervjuu sarjast „Kuidas läheb PAREkas?“ Seekord kutsume teid Lõuna-Eestisse Elvasse ja ajame juttu Enicsi Eesti personalijuhi Eveli Punnisoniga.

Eveli, milline on olnud Sinu tee personalijuhtimiseni?

Teadsin juba kooliajal, et tahan tegeleda inimestega.  Tajusin, et inimesed soovisid minuga rääkida, küsisid nõu. Mulle see meeldis. Keskkooli lõpuks oli valik selge ja hakkasin otsima variante, kus saaks personalitööd õppida. Sel hetkel personalijuhtimise eriala otseselt ei leidnud ning valik langes Mainori kasuks, kus tegin rakenduspsühholoogia bakalaureusekraadi. Sealses õppekavas oli enim personalijuhtimise aineid. Pärast lõpetamist asusingi tööle ja kohe Enicsisse. Alustasin personaliassistendi rollis, aasta pärast olin juba personalispetsialist ja viimased 7-8 aastat olen olnud personali valdkonna juht ja juhtkonna liige. Vastutan ka globaalsel tasandil mitme personaliprotsessi rakendamise eest.

Sinu õpingud sellega siiski ei piirdunud?

Kui olin paar aastat töötanud, otsustasin minna magistrikraadi omandama. See oli väga õige otsus teha magistrikraad just siis, kui mul oli juba mõneaastane töökogemus selja taga.  Lõpetasin Tartu Ülikooli majandusteaduskonna magistriõppe ärijuhtimise erialal. Seal oli eraldi personalijuhtimise suund. Tundsin, et mu praktiline kogemus annab palju lisaväärtust õpingutele. See oli hästi lahe kogemus.

Kuna olen rahutu ja õpihimuline,  läbisin 2018. aastal Erickson International Coaching’u aastase väljaõppe lahenduskeskse coachina ning  vahepeal omandasin ja olen ka mitu korda uuendanud ka Tripodi testi litsentsi.

Kuidas Sa Enicsit ettevõttena tutvustaksid neile, kes tööstuselektroonika valdkonnast palju ei tea?

Enics on suur rahvusvaheline tööstuselektroonikat tootev ettevõte.  Aitame kaasa meie kõigi elu mugavamaks muutmisele. Enicsi nime aga ei ole meie toodete peal. Seal on tellija nimi, sest tootmist pakume teenusena. Me kõik kasutame iga päev Enicsi toodangut. Lifti ja eskalaatoriga oleme kõik sõitnud, kodudes on meil suitsuandurid ja targa maja lahedused.

Enics on perefirma, mille omanikuks on Ahlström kapital. Elvas, maalilise väikelinna mändide all, on Enicsi tehas ajaloolistel põhjustel. Aastakümneid tagasi oli siin väike ettevõte, mis järjest kasvas. Meil on praegugi ettevõttes töötajaid, kes on füüsiliselt siin samas majas töötanud aastast 1992.

2004. aastal osteti üle Elcoteqist tööstuselektroonika osa, mille nimeks sai Enics. Tööstuselektroonika üksus toodi Ungarist Elvasse. Samuti tulid sealt kaasa mõned võtmetöötajad, kelle koduks on nüüd juba ammu Eesti.

Milline on töö rahvusvahelises ettevõttes?

Suhtlen iga päev kõigi Enicsi tehaste inimestega. Mitte ainult personaliinimestega, vaid kõigi juhtidega. Suur osa tööst käib inglise keeles. Ka siin Eesti tehases on kasutusel kolm töökeelt – eesti, vene ja inglise keel. Meil on töötajaid 11 eri rahvusest.  Meil on maatriksjuhtimine. Igal töötajal on otsene juht, aga ta kuulub ka maatrikstiimidesse ja sealsete tiimijuhtidega on palju koostööd.

Kui mõne sõnaga kokku võtta, siis märksõnad on kiirus, tempokus, stressirohkus ja komplekssus.  Kaldun arvama, et väiksemas rahulikumas ettevõttes ma ise enam ei harjukski ära.

Kui suur on personaliüksus Enics Eestis?

Personalitiimis on  kaks personalispetsialisti, töökeskkonnaspetsialist ja kaks koolitajat ning lisaks ka ettevõtte administratsioonispetsialist. Üks personalispetsialist tegeleb värbamisega ja juriidikaga.  Teine vastutab koolituste ja sisekommunikatsiooni eest.  Oleme ka ise välja töötanud arenguprogramme töötajatele, muuhulgas ka juhtidele Ka ise osaleme programmides koolitajatena.

Tootmispersonali spetsiifiline väljaõpe toimub kohapeal meie enda õppeklassis. Rahvusvahelisel tasandil nõutakse elektroonikatööstuse kvaliteedistandardit IPC ning meil on selleks sertifitseeritud õpetajad.

Koolitajate töö on tegelikult laiem. Meie koolitajad õpetavad ka Eesti Lennuakadeemia õpilasi, Tartu kutsehariduskeskuse õpilasi. Viimane väga lahe koostöö on Elva Gümnaasiumiga. Soovime noortesse süstida teadmist, et tegelikult on tehnoloogia lahe ja see ei tähenda vaid inseneri rolli, on palju erinevaid võimalusi. Alates 10. klassist on Elva Gümnaasiumis valikainena nädal, mil Enics õpetab gümnaasiumi õpilasi ning nad saavad ise päris tööd proovida.

Millised teemad ja tegemised on Su enda igapäevasel töölaual praegu?

Igapäevaselt on minu töö on eelkõige strateegia ja tuleviku planeerimine.  Paari nädala eest oli meil esimene workshop juhtkonnaga laienemise teemal. Meil on plaanid järgmiseks viieks aastaks ja vaatame üle, mida selleks teha tuleb. Minu ülesanne on personalivaldkonnas lisaks kõigele muule ka näiteks eelarvestamine.

Samas, oleme siin võimelised üksteist 100% asendama. Kui vaja, teen ka palgaarvestuse ruttu ära.

Suhtlen  palju teiste Lõuna-Eesti piirkonna tootmisettevõtete personalijuhtidega. Hanza Mechanics, UPM,  Saint-Gobain – suhtleme, vahetame kogemusi. Vahel ka inimesi, mis seal salata.

Mida tulevik toob?

Põnev on. Kasvame. Aga ruumi mõttes ei saa me enam kasvada olemasolevas tehases,  maksimum on saavutatud. Asume ju Elva kesklinnas eramajade vahel, meil on siin juba 12 000 m2 tootmispinda. Ka kõrgusesse enam kasvada ei saa, mõne aasta eest alles lõpetasime viimase juurdeehituse.

Vaatame natuke ringi, millist teed minna. Kõigest ei saa veel rääkida.

Kas Enics kasvab igas riigis, kus olete esindatud?

Kasv on riigiti väga erinev. Elvas on kõige suurem Enicsi tehas ja nii saab olema ka edaspidi. Meile saadetakse kindlasti kõige olulisemad suured projektid. Klientidele meeldivad meie kvaliteet ja protsessid. Samas näiteks  Šveitsi tehas läheb kahe aasta pärast sulgemisele.  Projekte juba viiakse üle, osa tuleb ka Elvasse.

Kas erinevate riikide Enicsi tehastel on ka erinev spetsiifika?

Enicsil on kokku üheksa tehast kuues riigis. Oleme esindatud Soomes, Rootsis, Eestis, Slovakkias, Šveitsis, Malaisias ja Hiinas. Tehased on jaotatud masstootmistehasteks ja nn insenerteenuse keskusteks, (proximity unit’id) ja nišitootmine. Seal keskendutakse rohkem disainile. Tulevikus on ka meil plaan järjest enam hakata disaini ja inseneriteenust siin ise pakkuma.

Laienedes on teil tööjõudu juurde vaja. Kuidas te tööandjana positsioneerite?

Suurim väljakutse täna on tõepoolest tööjõud. Kuigi loomulikult liigume automatiseerituse taseme tõstmise suunas, ei ole kõike võimalik automatiseerida.

Esmalt töötasudest rääkides, tootmispersonali palgatase sõltub tööoperatsioonist. Keerulisemad ametikohad saavad vähemalt Eesti keskmist töötasu, lihtsamad ametikohad pisut madalamat.  Kontoripersonal ja inseneeria lähtub kohaliku palgaturu keskmisest tasemest, muidu me ei saaks oma eriala spetsialiste.

Meil on atraktiivne töökeskkond, mis ei seostu tööstuskeskkonnaga. Ei ole külm ja mürarikas, nagu ehk tehast ette kujutatakse. Meie valdkonna spetsiifika on selline, et põrand on siin nii puhas põrand, et sellelt võiks süüa. Elektroonikas on tundlikud komponendid, clean room protsessid on nii ehitatud, et mitte miski tooteid ja komponente ei segaks. Töökeskkond on ilus ja äge ka kontoris.

Ning loomulikult suhtumine, kuidas kohtleme inimesi, milline töökultuur meil on siin Eestis. Väärtustame ja kuulame inimesi olenemata sellest, millise ametipostil keegi on.

Millised lahendused veel on, kui töötajaid on raske leida ja tööpõld lai?

Juba aastaid veame töötajaid tööle bussidega. Meil on neli bussisuunda – Valga, Põlva, Tartu ja kogu Võrtsjärve kant. Samuti töötab meil igapäevaselt 60 lätlast.  Töötajaid otsime väga jõudsalt üle kogu Lõuna- Eesti, teisiti ei saa.  Töötame ööpäevaringselt neljas vahetuses.

Eelpool mainitud koostöö kõrgkoolide ja kutsehariduskeskustega  on sujunud väga hästi. Õpilased saavad ainepunkte ja meie saame koolidest otse häid insenere. Näiteks leping Lennuakadeemiaga on meil juba 10 aastat. Esimesel ja neljandal kursusel  on väljaõpe teatud ainete raames Enicsis. Lennuakadeemia ei ole ainult lendamine, on ka teisi erialasid.  Meile kõige olulisem on side-ja navigatsiooniseadmete eriala.  Kümne aasta jooksul oleme sealt saanud Enicsisse üheksa inseneri.

Milliseid värbamisvahendid Enics Eestis kasutusel on?

Tööportaalid on igapäevane töövahend. Teeme ise palju headhuntingut, eelkõige inseneride leidmiseks. Kasutame LinkedIni. Juhtide headhuntimiseks kasutame välispartnerit. Lõuna-Eestis toimib hästi suust suhu kommunikatsioon. Oleme kleepinud külapoodidele kuulutusi, kasutanud raadioeetrit töökuulutuste edastamiseks  ning samuti LED ekraane suuremates kauplustes.

Ilmselt on Enicsis on ka vähenenud töövõimega töötajaid?

Meie Elva tehases on 806 töötajat.  Nendest 56 vähenenud töövõimega töötajat. Me ei erista neid töötajatena, 100% toimetavad nii nagu kõik teised. Oleme vaid pidanud üksikuid tööriideid kohandama.

Millest Sa täna oma töös enim puudust tunned?

Meil võiks olla kasutusel äppe, mis on IKT sektoris personalitöös. Paraku meie eelarve seda ei võimalda. Kauplustes näete, et elektroonika hinnad lähevad aasta-aastalt soodsamaks. Millegi arvelt hinnalangus ju tuleb, surve efektiivsusele ja konkurentsis püsimisele on suur. Teisalt on surve on muidugi ka hea lahenduste otsimiseks ja leidmiseks.

Sa oled juhtkonna liige. Eesti siiski veel igal pool veel ei võeta personalijuhtimist olulise ärifunktsioonina.

Meil on nooruslik kollektiiv ja enamik meist on kolmekümnendates. Mina sain juhtkonna liikmeks 28-aastaselt. Tööstuselektroonikas on maailma mastaabis see muidugi haruldane. Kõik väliskülalised on alati  üllatunud olnud nähes kui noor meie juhtkond on ning et kaheksast juhtkonna liikmest on pooled mehed ja pooled naised.  Mul pole olnud iialgi raskusi oma visiooni või eesmärkide selgitamisega. Kõik mõistavad, mis on oluline ja et suurim väärtus ongi meie inimesed.

Kuidas naistega inseneerias lood on?

Lennuakadeemias on neidudest õpilasi küll. Meil on Enics Eestis 50 inseneri, neist paljud on noored naisterahvad. Kui saata noor naisinsener välismaise kliendi ette, siis pilgud võivad olla kummalised. Aga nad kõik on tõestanud end oma ala professionaalidena. Tõsi, võõristavam ikkagi on see vanade tööstusmaade jaoks nagu Šveits, Saksamaa, Prantsusmaa.  Seal on sama töö peal 60-aastased mehed.

Mis Sulle täna oma töös enim rõõmu valmistab?

Kindlasti  minu enda lähemad kolleegid ja kogud Enicsi töötajaskond. Toetame üksteist, kedagi hätta ei jäta raskel ajal ja raskeid aegu on palju. Lahkujad on öelnud, et Enicsist on eriti raske töölt ära minna, just meie inimeste pärast.  Paljud on ka tagasi tulnud.

Räägi ka oma PARE tegemistest?

Kuulun PARE Tartu regiooni töögruppi.  Planeerime ja viime läbi töötubasid, käime üksteisel külas, jagame kogemusi. Olen sellest aastast ka PARE kutsestandardi komisjonis hindaja. Mul endal on tase personalijuht 7. Hindajana on see väga äge kogemus.  Kurvastab pisut see, et töömappidest olen aru saanud, et ei osata tõendada kompetentse piisaval määral. Seal on kindlasti arenguruumi.

Kuidas Sa vaba aega sisustad?

Vaba aega palju järgi ei jäägi, tempo on meeletu. Olen kümne-aastase tütretirtsu ema ja viimase aasta olen olnud mitmes rollis – koduõpetaja, oma töö… See on olnud stressirohke aeg. Maandan end looduses käies. Teen 12-15 kilomeetri pikkuseid kõnnakuid ülepäeviti. Vahel matkan rabas ja käin rattaga sõitmas.

On Sul on mõni tore soovitus Lõuna-Eesti looduse nautimiseks ?

Lõuna-Eestis on jalutamiseks väga palju ilusaid kohti. Käisime hiljuti oma tiimiga  Tiksoja rabas. Seda koht ei ole kuigi tuntud, aga on Tartu linna külje all. See on ekstreemne koht ses mõttes, et kuivalt sealt naljalt välja ei tule. Elvas lõppevad ju maratonid, siin on palju männimetsa aluseid ilusaid terviseradu. Meenikunno raba Põlvamaal on imeilus koht.

Sa oled põline tartlanna ja elad Tartus, kuigi töötad on Elvas. Kuhu Sa soovitad Tartus sööma minna?

Minu lemmik on Café Truffe.

Aitäh, Eveli!

Eveli Punnisoniga vestles PARE juhatuse liige Kristel Maran