Arvamusfestivali vabatahtlike kogemused tööelu aruteludest

9.–10. augustil toimus Paides Arvamusfestival, kus Eesti Personalijuhtimise Ühing PARE korraldas tööelu ala koostöös Töötukassa ja Tööinspektsiooniga. Lisaks põhialale oli meil kõrvaltelk, kus festivalikülastajad said küsida nõu ja arutleda tööelu teemadel. PARE vabatahtlikud esitasid intrigeerivaid küsimusi ning arutelud kulgesid sageli üllatavalt süvitsi. Siin on nelja üliägeda vabatahtliku kogemus sellest, mida kõrvaltelgis kogeti.

 

Helina Peet (Krausberg): vestlused, mis annavad julgust

Arvamusfestivalil PARE vabatahtlikuna oli mul võimalus kahe päeva jooksul rääkida väga erinevate inimestega – personalivaldkonna inimestest kuni hoopis teiste elualade huvilisteni. Mitmekesisus rikastas vestlusi ja tõi esile uusi vaatenurki.

Üks noormees küsis minult, kuidas paluda tööandjalt palgatõusu. Jagasin talle praktilisi nõuandeid ja ta lahkus elevil ja tänulikult – ehe näide, kuidas siinne arutelu andis inimesele konkreetset tuge ja julgust.

Palju räägiti töö ja eraelu piiridest, kaugtööst ning juhtimise muutumisest. Oli tunda, et inimesed hindasid võimalust arutleda vabalt ja hinnanguteta. Minu jaoks oli osalemine rikastav kogemus – sain palju mõtteainet ja nägin, kuidas ka külastajad lahkusid telgist uute ideede ja vaatenurkadega.

 

Annika Kaseorg: küsimused, mis sütitasid arutelusid

Arvamusfestival on koht, kus saad julge olla – öelda välja oma mõtte, vaielda, avardada maailmapilti. Meie kolme asutuse – PARE, Töötukassa ja Tööinspektsiooni – ühine ala toimis väga hästi.

Kõige elavamalt töötas esimese päeva küsimus „Kas töötaja lahkub juhi või organisatsiooni tõttu?“. Nägin, kuidas see sütitas inimesi. Mõni tuli justkui n-ö auru välja laskma, rääkides isiklikest kogemustest.

Teise päeva küsimus „Kas organisatsioonis loeb rohkem efektiivsus või asjalik kulgemine?“ tekitas pehmemaid arutelusid, aga andis võimaluse kaaluda tööandja ja töötaja vaatenurki.

Eriti tore oli arutleda noortega, kellele vanemad andsid sõnaõiguse, ja kuulata, kuidas nad avasid oma vaatenurki. Sama inspireerivad olid pikemad jutuajamised eakate külastajatega, kus tööelu teemad põimusid lausa Eesti ajaloo ja väärtustega.

Mind üllatas kogu festivali õhkkond – positiivne, heasoovlik, arutlev. Sain tohutult energiat ja inspiratsiooni. Selline aruteluvorm paneb tõesti mõtlema, et maailm saab paremaks, kui julgeme oma mõtteid jagada.

 

Merili Aaloe (Luminor): seinast seina külastajad ja ägedad arutelud

Tööelu alale sattusid väga erinevad inimesed – nii need, kes on juba tööjõuturult eemal, kui ka kõige aktiivsemas eas tegutsejad. Mõnele oli värskelt aktuaalne Tervisekassa Wagenkülli motivatsioonipäev ja see tekitas tuliseid arvamusi.

Üks eriti meeldejääv hetk oli, kui mees külastaja soovis PARE hea juhtimise ringist pilti kaasa võtta, et seda oma juhile eeskujuks näidata – sest tema juht käitub sootuks teistmoodi.

Palju elevust tõi küsimus „Kas töötaja lahkub organisatsioonist või juhist?“. Vastused olid kirglikud ja väga erinevad – mõne arvates on lahkumise põhjus alati juht, teise meelest organisatsioon. Mõni tõi välja hoopis enda isikliku soovi kasvada ja edasi liikuda.

Teise päeva arutelu efektiivsuse ja kulgemise üle tekitas heas mõttes vaidlust. Oli neid, kes nägid kulgemises rahulikku rütmi ja teisi, kelle jaoks ilma efektiivsuseta ei ole arengut. Just see äärmuste asetamine kõrvuti pani inimesi oma vaatenurki selgemalt sõnastama.

 

Annika Sorokin (E-Piim): küsimused, mis kõnetasid kõiki

Arvamusfestivali tööelu alal arutati olulisi küsimusi, mis puudutavad meid kõiki. Külastajaid oli palju – juhte, spetsialiste, tööotsijaid ja tööandjaid.

Esimese päeva küsimus lahkumise põhjustest tõi esile klassikalise tõdemuse: kala hakkab haisema peast. Samas ei olnud see ainus vastus – räägiti ka väärtuste muutumisest ja elu loomulikust kulust.

Teise päeva küsimus efektiivsuse ja kulgemise kohta jagas vastajaid kahte leeri. Lõpuks sündis isegi uus mõiste – „mõistlik efektiivsus“. Arutelud näitasid, et efektiivsus ei pea olema robotlik, vaid võib olla inimlik ja mõtestatud.

Kõneainet pakkus ka vabatahtlike särkide kiri „PAREm iga päevaga“. Üks külastaja küsis siiralt: „Aga kui ma ei suuda olla iga päev parem?“ Sellest kujunes soe vestlus, mille käigus jõuti arusaamani, et parem ei tähenda täiuslikkust, vaid väikseid samme oma ja teiste heaolu nimel.

 

Kõrvaltelk kujunes festivalil eriliseks kohaks, kus inimesed said rääkida tööelust väga isiklikult ja ausalt. Küsimused olid meelega teravad, et ärgitada mõtlema ja seisukohta võtma, ning arutelud liikusid laiast maailmapildist praktiliste igapäevaotsusteni.

Vabatahtlike kogemused näitavad, et tööelu puudutab kõiki – sõltumata east, ametist või taustast. Just sellised vestlused annavad julgust, loovad uusi vaatenurki ja aitavadki teha tööelu paremaks.

PARE tänab südamest kõikki vabatahtlikke, kes oma aja ja energiaga panustasid tööelu ala õnnestumisse. Teie entusiasm ja avatus tegid kõrvaltelgist koha, kus tööelu teemad muutusid elavaks ja päriselt kõnetasid inimesi.