Ühe juhi juhtimise lugu
Kenno Aljas, Sigma Polymer Groupi Saaremaa tehase juht
Õppisin Tallinna Tehnikakõrgkoolis tehnomaterjalide ja turunduse erialal. Teisel aastal läksin praktikale Saaremaal tegutsenud kummidetaile tootvasse ettevõttesse Trelleborg. Praktika käigus kuulusin tehnoloogide meeskonda ja tutvusin praktikaperioodi jooksul kogu tootmisega. Kui 2010 aasta alguses hakkas koolilõpp lähenema, kutsuti mind Trelleborgi tööle – tehnoloogi ametikohale. Töötasin tehnoloogina umbes poolteist aastat ja seejärel tehti mulle ettepanek asuda tehnoloogiajuhi ametikohale.
Esimesed sammud juhina
Juhi ametis hirmutas mind teadmine, et nüüd ei saa ainult endale tugineda, vaid tuleb teised inimesed tööle panna ja seda ka tulemuslikult. Enne kui ettepaneku aktsepteerisin, arutlesin selle üle pikalt ja tagantjärele mõeldes oli see parim otsus, mis ma karjäärialaselt teinud olen. Seda võib lugeda ka minu juhtimisteekonna alguseks.
Tehnoloogiameeskond oli väike, umbes 5-liikmeline, mis oli esimese juhtimise kogemuse saamiseks ideaalne. Mõne aasta möödudes asusin tootmisjuhi ametisse, kus oli otseseid ja kaudseid alluvaid kordades rohkem. Arvasin, et tootmisjuhtimine on väga tehniline, konkreetsete rutiinide ja käskudega ning inimesed on täidesaatjad. Ma ei kujutanud ette, kui sotsiaalseks ja inimesekeskseks see ametikoht kujuneb. Vahepeal oli tunne, et olen rohkem inimeste hingetohter kui tootmise koordineerija.
Olen ennast alati pidanud pigem heaks spetsialistiks ja minule usaldatud ülesanded täitsin alati korrektselt. Koolis olin enda jaoks selgeks mõelnud, et minust saab mingi valdkonna spetsialist, mitte juht. Kooliajal olin pigem vaatleja ja meeskonnatöödes ei võtnud liidri rolli, alati oli keegi teine säravam, aga see hakkas muutuma minu esimese töökogemusega.
Suurimad väljakutsed
Minu üheks suuremaks väljakutseks osutus ülesannete vähene delegeerimine ja mikromanageerimine, kuna olin harjunud kõigis asjades ise aktiivselt osalema. See tuleb kindlasti ka minu lapsepõlvest, sest ilma käsi mustaks tegemata kaugele ei jõudnud. Väga palju vaba aja tegevusi oli seotud töö tegemisega ja edu tuligi just tugeva töö ja pingutusega. Olen seda mainitud nõrkust endale läbi aegade teadvustanud ja olen seda aja jooksul märkimisväärselt ka parandanud. Arvan, et hea juht ei pea olema täiuslik, kuid ta peab oma tugevustest ja nõrkustest teadlik olema ja tahtma pidevalt paremaks saada.
Üldiselt olen inimene, kellele meeldib elada stabiilses keskkonnas. Karjääri alguses tekitasid ootamatused ja suuremad kõrvalekalded palju pinget. Aja möödudes sain aru, et tootmine ongi elav organism ja siin tekib ootamatusi pidevalt, see käib asja juurde ja neist kogemustest tuleb õppida. Nüüdseks olen pidevate muutustega vägagi harjunud ja võtan neid normaalsusena.
Juhi teekonna alguses arvasin, et juht peab kõike teadma ja kõik otsused ise tegema. Aja möödudes nägin aina enam, et juhi üheks ülesandeks on luua inimestele keskkond, kus nad saavad tegutseda ja tunnevad, et nende töö on oluline. Juhi roll on kaasata ja nõu anda. Juht ei pea kõike detailsuseni teadma, vaid andma allüksuste juhtidele igapäevatöös vabad käed. Juhina ei juhi ainult tulemusi, vaid ka inimesi. See on väga oluline aspekt, sest ainult läbi inimeste jõuad tulemusteni.
Inimestega töötamise juures on oluline empaatia ja inimlikkus. Tuleb mõista inimeste erinevusi, arvestada nende vajaduste ja motivatsiooniga. Juht peab olema usaldusväärne ja aus, peab lubadustest kinni ja tegutseb eetiliselt.
Erinevates juhtide usutlustes tõdetakse, et juhiks ei sünnita ega saada, vaid juhiks kasvatakse. Olen selle väitega täiesti nõus, see on elukestev õpe. Tunnen seda iga päev.
Edu ei sünni üksinda – see sünnib koostöös.
Artikkel ilmus Delfi Ärilehes: https://arileht.delfi.ee/artikkel/120433706/uhe-juhi-juhtimise-lugu
