Olen tervishoius panustanud juhi rollis ligi kümme aastat. See on valdkond, kus iga teenus sünnib inimeselt inimesele, kuid samal ajal toimib kõik rangelt reguleeritud süsteemis, kus ressursid, protsessid ja otsused on lõpptulemuse vaates määrava tähtsusega.

Minu teekond sellel ajateljel on väga lühike, võrreldes elukaarega, mida tervishoid puudutab. On olnud hulgaliselt hetki, mil olen kartnud, et minu ausus või otsekohesus tekitab pingeid, mind või muudatusi mõistetakse valesti või oodatakse vastuseid, mida mul veel ei ole. Samas on kogemus piisav, et märgata üht mustrit – kui ei juhi, kipub juhtuma.

Oma rollile vundamenti ladudes seadsin kandvaks põhimõtteks, et minu juhitud organisatsioon ei pea valima ühiskondliku mõju, töötajate heaolu ja ärilise edu vahel. Olen teadlikult eelistanud pikaajalist strateegiat ka siis, kui lühiajaline edu on olnud ahvatlev. Ning mida keerulisemaks muutuvad olud, seda selgemalt joonistub välja, et siduvaks saab just julgus.

Juhtide puhul räägitakse julgusest sageli justkui sünnipärastest isikuomadusest või iseloomujoonest. Minu kogemus ütleb, et see on võimekus tegutseda sihikindlalt ja eesmärgile orienteeritult olukordades, kus võimalikud lahendused ei vasta esmastele ootustele. Kuidas hoida teineteist jõustavana juhi kahte paralleelselt kriitilist vastutust ehk tööelu kvaliteeti ja organisatsiooni tulemuslikkust pidevalt muutuvas keskkonnas?

Taban end tihti märkimast kolleegidele, et pidev ebakindlus on suurem pidur kui hetkeline kartus teha valesid otsuseid. Püüan enda igapäevategevusega luua tingimused ja keskkonna, kus eesmärgid ja ootused on selgelt väljendatud ning seeläbi tekib julgus initsiatiivi näidata ja vastutust võtta.

Juhtimise alguspunkt ei ole seega teadmises ega kogemuses, vaid on pigem ikka kinni meie hoiakutes, tahtes ja vastutuse võtmises.

Nüüdseks juba mõned aastad tagasi sain kutse kolleegidevahelise coaching’u läbiviimise koolitusele ja nii lisandus minu vabatahtlike tegevuste hulka horisontaalne töönõustamine ehk Ida-Viru juhtide kovisioonigrupid. Neis hoian fookuses töötervist, et oleksime kauem tervemad ja seeläbi toimekad ja (koos)töövõimelised, kuid kitsamalt, et juhid julgeksid olla avatumad, tolerantsemad, paindlikumad.

Päris mitmetes organisatsioonides on mulle silma jäänud illusioon, mida nimetan „näiliseks harmooniaks“. Olukord, kus konflikti ei ole, sest keegi ei ütle midagi välja. Selline nn vaikus peegeldab vastutuse hajumist ja sageli usalduse kadumist. Juhi julgus avaldub hetkes, kus tuleb see mugav vaikus katkestada ja tuua lauale teemad, millest enamik mõtlevad aga keegi ei sõnasta. Nendes situatsioonides, kus otsused on olnud rasked või tagajärjed ebamugavad, tunnistatakse, et „juht“ ei ole roll ega positsioon, vaid julgus mõjutada – nii inimesi kui protsesse.

Olen sunnitud nõustuma mõttekäiguga, et juht on kuluüksus, kuni ta ei hakka tooma oodatud tulu.  Parimate tulemuste saavutamiseks vajame selgitusi, õigel ajal ja õiges suunas adresseeritud ootuseid. Igaüks meeskonnas peab mõistma oma rolli, ootusi talle, sest ilma selguseta ei teki sihipärast tegutsemist. Juhtimine võiks väljenduda järjepidevuses, standardite hoidmises ja kokkulepetest kinnipidamises.

Julgus juhtimises seisneb minu jaoks valmisolekus seista otsuste ning tagajärgede eest ka hetkedel, mil aplausi ei kõla ja tingimused on kaugel ideaalilähedasest. Tõsi, mõnikord tähendab see ebamugavaid otsuseid. Teisel juhul kasumliku koostöö lõpetamist väärtuste konflikti valguses.

Meie töö sõltub palju mõtetest, tajust, reageeringutest, eneseteadlikkusest ja isikumõjust. Nii tunnen, et ootame kollektiivides või ühiskonnas üldisemalt rohkem mõistmist, et ka juht on eeskätt n-ö lihtsurelik. Isiklike veendumuste jõuga mahasurumine pole tugevuse või visaduse märk ja vigade tegemine pole kindlasti ebaõnnestumine. Ärgu hoidku juhte julguse puudumise tõttu tagasi hirm näida kellelegi ebakindlana või haavatavana.

Julgus julgelt juhtida ei saa kasvada isolatsioonis ega nõua täiuslikkust. Areng sünnib seal, kus otsustatakse endas kahelda, otsuseid teistega peegeldada, otsida lahendusi ja oodata inimlikkust, sh surve all. Juht, kes ei väldi ausust, seisab kokkulepete eest ja leiab väärtuse õppetundides, loob keskkonna, kus inimesed ja tulemused teineteist võimendavad – ja just see teeb julgusest sellest tõelise konkurentsieelise.