Kuidas läheb PAREkas – Aet Urvast
Uus aasta on alanud ja on põnev teada, milliste ootuste ja lootustega läheb algavale aastale vastu Vanalinna Ehitus OÜ personalijuht Aet Urvast. Ehitussektor on viimastel aastatel olnud üpris turbulente ja tööjõu põud pole ka seda valdkonda puutumata jätnud. Aeda ekspertsus tööõiguse alal ning kogemus tööst Eestis ja Soomes loob suurepärase võimaluse avada tema vaateid juhtimisele, töötaja iseseisva otsustuspädevuse seadustamisele ja ka tööelu kvaliteedile. Ühtlasi saad teada, milline on ideaalse töökeskkonnaga maja juhul kui selle arhitekt oleks Aet Urvast.
Aedaga vestles PARE kommunikatsiooni töörühma liige Kadri Kiigema.
Aet Urvast on Vanalinna Ehitus OÜ personalijuht ja juhatuse liige ning tegutseb aktiivselt PARE tööelu töörühmas. Foto erakogu.
Kuidas Sul läheb, Aet?
Astun uuele aastale alati vastu teatud ootusärevusega. Möödunud aasta tõi tööalaselt mitmeid keerulisi ning ettearvamatuid väljakutseid, loodan, et tänavu oleme nendeks paremini valmistunud.
Sa töötad Vanalinna Ehitus OÜ-s personalijuhina ja kuulud ka juhatusse. Kuidas ehitussektoril täna läheb? Milliste väljakutsetega Sa täna silmitsi seisad?
Möödunud aasta suurimad väljakutsed tulenesid inimeste puudusest, kelle leidmine ja värbamine osutus võrreldes varasemaga kordades keerulisemaks. Oleme viimastel aastatel hoogsalt kasvanud, kuid paraku 2021 tõi sisse muutujad, mille tõttu ei saanud me plaanitud aktiivsusega edasi liikuda. Kindlasti mängisid siinkohal rolli ka muud tegurid lisaks meeskonna laiendamisele, kuid eks tõsi on, et tugeva meeskonna olemasolu on ambitsioonide täitmise alustala.
Uude aastasse sisenemisel teeb mind murelikuks tugev surve töötasudele. Heaolu tõus ühiskonnas on loomulikult tervitatav, kuid kuna meie ehitusprojektid on pikad, eelarved pannakse paika tükk maad enne ehitustegevuse algust, peame oleme justkui ennustajad ning ilmne on see, et täna ei taha keegi finantseerida aasta pärast realiseeruvat palgatõusu. Lisaks töötasude survele on vast kõigile teada ehitushindade tõusud, mis möödunud aasta ehitusettevõtteid räsisid. Kuigi teatud rahunemise märgid on turul näha, siis ebamäärasust jagub ning kas ja millised riskid veel tänavu realiseeruvad, on ebaselge.
Kuidas Su karjäär on selliseks kujunenud? Kas suunasid teadlikult oma pilgu just ehitusvaldkonda?
Huvitav on, et kuigi elukutse valik on elus kõige tähtsam, tuleb see sageli juhusest. Nii sattusin ka mina ehitussektorisse juhuslikult kui aastal 2008 Tallinnasse kolisin. Õpingud toetasid ettevõttesisest karjääri ja nii sai minust ühel hetkel personalijuht ning täna olles juhatuse liige on personal üks minu vastutusalasid. Olen alati olnud pigem ettevõtja mentaliteediga ning lähtunud sealjuures mõtteviisist, et ükskõik, mida elus teed, tee seda hästi – see tagab igal juhul edu.
Sa oled töötanud aastaid personalijuhina nii Eestis kui ka Soomes. Mida võiks eestlased Soome juhtimiskultuurist õppida ja vastupidi – soomlased Eestist üle võtta?
Nüanssides on erinevusi, kuid suures plaanis ollakse võrdlemisi sarnased. Soomlased planeerivad rohkem, eestlased tahavad kohe tegutseda. Soomlastes on enam tasakaalukust ja enesekontrolli. Samuti mulle näib, et ühiskonnana on nende väärtused kuidagi selgemini paigas ja see toob kaasa teatud sorti stabiilsuse. Eestis tahame asju vahel liialt üle reguleerida, mistõttu common sense’i jaoks ruumi enam polegi.
Mis Sind PARE’ga seob ja mida annab Sulle professionaalsesse kogukonda kuulumine?
Olen PARE aktiivne liige aastast 2017. Esmalt panustasin koolituste töörühmas, kuid tööelu töörühma loomisel, kaasati mind sinna. Olen selle liikumisega äärmiselt rahul, kuna tööõigus on vaieldamatult minu teema ning ma tunnen end mugavalt tööelu parendamisel ning seadusloome kujundamisel. PARE vabatahtlikuna toimetamine annab mõnusa kuuluvustunde, sinu ümber on palju ambitsioonikaid kolleege, kes aitavad olla kursis tööelus toimuvaga. Loomulikult on eriti motiveeriv teadmine, et sinu tegevusest muutub midagi ja seda PARE tööelu töörühma liikmeks olemine kindlasti pakub.
Meie hea kolleeg PARE kogukonnast, Estel Pukk, ütles ühes intervjuus, et personalitöö eesmärk ei ole mitte õnn, vaid õiglus. Sinu kui tööõiguse eksperdi käest on eriti kohane küsida, mida Sina sellest arvad?
Jagan Esteli seisukohta. Õnn on seisund, mida inimene tajub kui tema tööl on suurem mõte või väärtus, kuid see on mõtestamise küsimus, milleni peab igaüks ise jõudma. Keegi kõrvalt ei saa õnne tuua ning kindlasti ei ole see personalitöö eesmärk. Mulle meeldib tuua eeskujuks spordimeeskonnad. Seal otsitakse pidevalt uusi talente ja timmitakse olemasolevat koosseisu. See on meeskond, mitte perekond, mida luuakse ning õnn spordimeeskonnas ei ole eesmärk, pigem on õnn kui seisund tagajärg heale sooritusele.
Sina tõid PARE tööelu manifesti, mis peagi avalikuks saab, iseseisva otsustuspädevusega töötaja teema. Miks seda oluliseks pead?
Uute töövormide laialdane kasutamine on meid viinud olukorda, mis nõuab tööõigusalaste regulatsioonide muutmist, kuna reaalne töökorraldus lihtsalt ei vasta seaduses toodule. Usun, et iseseisva otsustuspädevusega mõiste toomine seadusesse loob tugeva aluse uute töövormide veelgi julgemaks kasutamiseks Eestis. See on oluline muudatus, mis võimaldaks iseseisva otsustuspädevusega töötajatel oma töö- ja puhkeaega reguleerida, sealjuures vabastada tööandjad kohustusest pidada tööaja arvestust ja teostada kontrolli töö- ja puhkeaja üle, suurendada vastutustundlikku suhtumist oma töö- ja puhkeaja planeerimisse ning tuua töösuhetesse vajalikku paindlikkust.
Missugustele organisatsioonidele ja millistele töötajatele iseseisva otsustuspädevuse rakendamine kõige rohkem kasu toob?
Iseseisva otsustuspädevusega töötaja mõiste seadusesse toomine mõjutab töötajaid, kelle tööaega ei mõõdeta või ei määrata kindlaks või selle määravad töötajad ise. Need on töötajad, kellel on tööülesannete täitmisel iseseisev otsustuspädevus. Kui varasemalt on sinna alla arvestatud eelkõige tegevjuhte, loometöötajaid ja muid iseseisva otsustusõigusega isikuid, siis üha enam võiks seda laiendada kõigile väljaspool tööandja töökohta töötavatele isikutele. Kui tööandjana anname töötaja kätte kontrolli, et ta võib töötada väljaspool tööandja korraldatud töökohta, siis on minu jaoks arusaamatu, kuidas saab jääda tööandja vastutama töötaja tööpäevasiseste vaheaegade ning tööohutuse eest üleüldiselt. Tegelikkuses võtab töötaja ka täna selle vastutuse – ta kinnitab, et töötab suures plaanis kokkulepitud ajal, teeb puhkepause ning sirutab end, kui tunneb selleks vajadust. Seega seadusandluse korrigeerimine iseseisva otsustuspädevusega töötaja mõistega viib tegeliku olukorra seadusega kooskõlla. Vaieldamatult mõjub vastav muudatus positiivselt töötaja motivatsioonile, arendab loovat lähenemist, suurendab tööelu kvaliteeti ning parandab töö- ja pereelu tasakaalu.
Aet usub, et paljud töötajad otsustavad juba täna iseseisevalt oma töökorralduse üle ja seadused on reaalsele elule jalgu jäänud. Foto Jake Farra.
Kas Sulle ei tundu, et mida rohkem töötajad ise oma töö ja selle korraldamise üle otsustavad seda enam tõstatub küsimus juhtide vajalikkusest? Mis Sa arvad, kas liigumegi üha paindlikuma töökorraldusega juhtideta organisatsioonimudeli suunas?
Juhtideta organisatsioone on katsetatud, kuid enamasti kerkib esile ikkagi keegi tugevamate liidri omadustega, kes haarab vajalikul hetkel ohjad. Juhi vastutav roll on vajalik ning isegi kui eemaldame klassikalised juhtimiskihid ning organisatsioon toimib edasi, on meeskondadel vaja eeskuju ning kedagi, kelle kanda on organisatsiooni visioon, eesmärgid ja jätkusuutlikkus. Pigem annab paindlik töökorraldus märku juhirolli selgemast muutumisest ja mõtteviisist, et peaksime keskenduma efektiivsele töö tegemisele mitte ülearusele manageerimisele ja aru andmisele.
Missugused riskid tuleks töötaja otsustuspädevuse suurendamisega ära maandada? Pean silmas näiteks puhke- ja tööaja reguleerimist (tsiteerides üht Äripäevas ilmunud artiklit, kus väideti, et taolistele töötajatele ei ole vaja maksta lisatasu õhtusel ajal, puhkepäevadel või pühade ajal tehtava töö eest, nende palga arvestuse aluseks on töölepingus kokkulepitud palgamäär).
Hirmud, et töötaja otsustuspädevuse laiendamisega pikeneb töötajate tööaeg öötundideni ning sellega kaasneb läbipõlemiste laine, ei ole põhjendatud. Olen veendumusel, et iseseisvalt töötati kodudes kogu koroonaaja ning suuri muudatusi see inimeste igapäeva ei too. Küll aga on vajalik mõttemaailma muutus ühiskonnas, kus vastutuse enda tervise eest peab võtma töötaja, kes peab tajuma, millal on oht ületöötamiseks, millal puhkehetkeks. Tööaja planeerimine võiks olla aga hierarhiavaba ning põhineda pigem tegelikel vajadustel kui seadusandlikel normidel. Tööandja roll peab olema nõustav, kuid vastutus enda tervise säilimise eest on töötajal.
PARE on palju võtnud sõna tööelu kvaliteedi ja selle tõstmise teemal. Kõige suuremad käärid on töötajate nõudmiste ja ootuste osas (ideaalsele) tööandjale ning tööandja võimaluste vahel neile vastata. Mis Sinu arvates tööelu kvaliteetseks muudab ja mille osas ei tohiks ei töötaja ega tööandja kunagi hinnaalandust teha?
Mida enam me ühiskonnas tööelust räägime, seda enam tõuseb töötajate teadlikkus ning julgus kvaliteetsemat tööelu nõuda. Seega on ühiskondlik debatt igati edasiviiv. Mitmed uuringud on näidanud tööelu kvaliteedi seost tulemuslikkusega, seega on kvaliteedi tõstmine ka konkurentistihedas majanduskeskkonnas tööandjatele kasulik. Selge on, et töötajate vajadused on ajaga muutunud. Minu jaoks on tööelu kvaliteedi alustala head suhted ehk meeskondlik kuuluvustunne, mille osas hinnaalandust ei tohiks teha.
Kujuta ette, et oled arhitekt ja taevas on su unistuste piiriks. Millise ideaalse töökeskkonnaga hoone Sa projekteeriksid ja miks just sellise?
Olen töökeskkonna osas suhteliselt vähenõudlik ja liiga ratsionaalne. Ehituslikult pean oluliseks turvalisust, head sisekliimat ning korralikku valgustust. Ressursside kasutus peaks olema projekteerimisfaasis läbi mõeldud, raiskamine minu ideaalsesse töökeskkonda ei sobi. Oluline on ka see, kuidas töökeskkonda pääseb, jala ja rattaga oleks esimene eelistus.
Mis on Sinu hobid ja millal viimati said nendega tegeleda?
Lisaks igapäevatööle olen viimast aastat üliõpilane Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, mis võtab suure osa minu vabast ajast. Tööelu pingete tasakaalustamiseks teen sporti – regulaarne jooks ja jõusaalitreening on see, mida vajan, et hoida end nii vaimselt kui ka füüsiliselt vormis. Talviti sõidan nii murdmaad kui ka mäesuuska. Eraeluline korraldus sunnib mind igakuiselt reisima, mis mulle tegelikult väga meeldib, kuna geograafiline kaugus annab võimaluse igapäevaseid tööelu probleeme distantsilt hinnata ning vaikne aeg lennukis on hea võimalus uusi ideid genereerida.
Aet on kirglik suusataja nii murdmaarajal kui ka mäenõlvadel. Pildil Vanalinna Ehituse meeskond ühisel traditsioonilisel suusareisil. Foto erakogu.
Milliste ootustega uuele, alanud 2022. aastale vastu lähed?
Usun, et aasta 2022 tuleb hea aasta. Tegime viimasel aastal ettevõttes struktuurilisi muudatusi, loodan et need toetavad meie seatud eesmärkide saavutamist. Fookuses püsib meie meeskond, laiendame ning tugevdame enda meeskonda, võidame ägedaid projekte ja ehitame meid ümbritsevat keskkonda veel mõnusamaks.
