26 aastat telekomi- ja IT-äris tegutsenud Oleg Shvaikovsky võttis vastu otsuse lahkuda sellest valdkonnast ja hakata õpetajaks õigeusklikus koolis. Mis on sellise kannapöörde põhjused? Kuidas selline otsus tekkis?

Paljud kindlasti mäletavad Andres Mustoneni kirgi kütnud kevadist esinemist Venemaal ning sellele järgnenud sündmusi Eestis, mida pahatihti tõlgendati kui „kunstniku tühistamist“. Eesti Kontserdi poolne koostöö lõpetamine Mustoneniga oli kindlasti üks väga raske otsus, millele eelnes ja järgnes palju sündmusi, mis on jäänud kaadri taha …

Juht teeb enamasti otsuseid, mis põhinevad faktidel. Aga mitte alati. Kõige raskemad on need otsused, mis lähtuvad juhi sisetundest. Ka need otsused tuleb organisatsioonile kommunikeerida, meeskond enda taha saada ning seejärel ellu viia. Sellisel juhul ei kõnni sa juhina mitte mööda kiviteed, vaid oled piltlikult öeldes rabamätastel. Ja ka siin tuleb finišisse jõuda.

Meie, inimesed, loomult loomad, oleme kohanemismasinad. Samas vajavad kõik restarti, lähtestamist. Küsimus on, kuidas teha seda nii, et organisatsioonid ei kaotaks.
Mina lahkusin organisatsioonist raske südame, aga kerge jalga. Miks? Mida ma olen uut rada kõndides teada saanud?

1999. aasta Ramsau murdmaasuusatamise maailmameistrivõistlustelt tulin koju hõbeda ja pronksmedaliga. Kõik näis imeline ja tore, aga tegelikult oli minu karikas kannatusi täis tilkunud. Kuni Ramsau maailmameistrivõistlusteni olid Eesti nais- ja meessuusatajad ühtse meeskonnana toimetanud. Olin väsinud olemast teine, teisejärguline. 1999/2000. hooajale läksime vastu oma tiimiga – Šmigun Teamiga. Saime nii Eesti Suusaliidult, toetajatelt kui ka ajakirjanduse veergudelt halvustust ja sõimu. Ainuke võimalus oli tõestada tulemusega, et valik oli ainu õige.

Paneeldiskussioonis arutlevad Oleg Shvaikovsky, Kertu Orro, Margus Rink ja Kristina Šmigun-Vähi paneelijuhi Urmas Vainoga oma raskete otsuste tagamaade üle. Paneeldiskussioonist saab kindlasti ka teadmisi ja julgustust, kuidas ise selliseid otsuseid vastu võtta.