Juhtimine algab seestpoolt: miks enesejuhtimine on hea juhtimise vundament
Foto: Karin Maranik
Terje Eichelmann, Amrop Eesti partner
Juhtimisest räägitakse enamasti väljapoole suunatult: kuidas juhtida teisi, kuidas mõjutada, kuidas saavutada tulemust. Harvem peatume küsimusel, kuidas juht juhib iseennast, oma mõtlemist, reaktsioone ja sisemisi pingeid. Ometi määrab just see, kas juhtimine loob selgust või segadust.
Juhi rollis ei ole inimene pelgalt funktsioon. Ta on psühholoogiline keskkond. Tema kohalolek, sõnastamata hoiakud ja reageerimisviisid kujundavad rohkem kui ükski strateegiadokument. Juhi mõju ei avaldu mitte selles, mida ta ütleb, vaid selles, mida tema juuresolekul on võimalik või võimatu mõelda.
Mida kõrgem positsioon, seda vähem peegleid
Juhtide valiku ja hindamisega töötades näen sageli, et mida kõrgem on juhi positsioon, seda vähem on tal ausat tagasisidet. Mitte sellepärast, et inimesed ei märkaks, vaid sellepärast, et nad ei pea turvaliseks seda jagada. Sellises olukorras hakkab juht paratamatult toetuma iseendale: oma kogemusele, intuitsioonile ja varasematele edulugudele. Need on vajalikud, kuid mitte eksimatud.
Psühholoogiliselt on see pinnas, kus tekib liigne enesekindlus, mustvalge mõtlemine ja vastuväidete vähenemine. Kui juhil kaob kahtlemise oskus, ei kao ebakindlus. See lihtsalt nihkub organisatsiooni.
Surve ei muuda inimest, vaid toob nähtavale
Viimase aja juhtimisartiklid ja -raamatud rõhutavad üha enam, et juhid ei eksi niivõrd teadmiste, vaid mõtlemismoonutuste tõttu. Kiirus, ebamäärasus ja vastutus aktiveerivad automaatsed mustrid: kes hakkab kontrollima, kes eemaldub, kes kiirustab üle. Need ei ole teadlikud valikud. Need on psühholoogilised kaitsed.
Enesejuhtimine algab hetkest, mil juht suudab endalt küsida: mis minus praegu aktiveerub ja kuidas see teisi mõjutab? Juhi käitumine kriisis ei ole isiklik, vaid kollektiivne kogemus.
Hogani „varjukäitumiste“ hindamine kui enesevaatluse struktuur
Üks tõhusamaid juhi eneseanalüüsi ja arengu toetamise tööriistu on teaduspõhine Hogan. Kasutan seda sageli nii enda kui ka juhtide käitumise ja arenguvajaduste mõistmiseks töökeskkonnas. Hogani arendusprogramm ei anna juhile hinnangut, vaid pakub struktureeritud enesevaatluse raami, mis aitab selgelt eristada, millised käitumismustrid toetavad juhi tulemuslikkust ning millised võivad surveolukordades hakata seda takistama.
Oluline on mõista, et riskikäitumised ei ole „halvad omadused“. Sageli on need samade tugevuste varjuküljed. Küsimus ei ole nende olemasolus, vaid nende juhtimises. Juht ei vaja rohkem tugevusi. Ta vajab paremat arusaamist sellest, millal tema tugevus hakkab juhtima teda.
Hogani tööriist aitab luua keele ja raami, mille kaudu juhid saavad iseendast rääkida täpsemalt, ilma enesepettuse või eneseõigustuseta.
Miks enesejuhtimine on praegu keskne teema
Juhtimiskultuuris on toimumas nihe. Üha vähem usutakse karismaatilisse kõiketeadjasse juhti ja üha rohkem hinnatakse psühholoogilist küpsust: võimet taluda ebamäärasust, kuulata vastuväiteid ja reguleerida iseenda reaktsioone. Juhi enesejuhtimine ei ole enam isiklik arenguteema. See on organisatsiooni toimimise eeldus.
Juhtimine algab sealt, kus juht suudab endale tunnistada, et ka tema mõtlemine vajab juhtimist. Juht, kes ei tegele iseendaga, jätab selle töö oma meeskonna teha. Tavaliselt alateadlikult ja suure hinnaga. Seepärast ei ole enesejuhtimine juhtimise kõrvalteema, vaid selle keskpunkt.
Artikkel ilmus Delfi Ärilehes: https://arileht.delfi.ee/artikkel/120435206/juhtimine-algab-seestpoolt-miks-enesejuhtimine-on-hea-juhtimise-vundament
