Olen oma tööelus juhtinud väga erinevaid organisatsioone – nende hulgas ka tootmisettevõtet, kus töötas ligi sada inimest. Kõigi nende kogemuste juures on üks tõdemus jäänud alati samaks: kõige olulisem on meeskond. Juht ei loo tulemusi üksi, vaid koos inimestega, keda ta enda ümber koondab.

Inimeste valikul olen alati pidanud esmatähtsaks isikuomadusi. Professionaalne tase on oluline, kuid see on alles teisel kohal. Oskusi saab arendada ja teadmisi täiendada, kuid suhtumist, vastutustunnet ja tahet teha tööd südamega ei saa õpetada. Kui inimene sobib meeskonda oma väärtuste ja hoiakute poolest, leiab ta ka oma koha ning panuse.

Heas meeskonnas on igal inimesel selge roll ja vastutus. Olen juhina mõistnud, et minu ülesanne ei ole teha kellegi tööd paremini kui tema ise. Kui olen inimese valinud ja usaldanud, siis ei ole vaja tööprotsessi pidevalt sekkuda. Minu roll on vaadata suurt pilti, jälgida, et eesmärgid saaksid täidetud ning et töö oleks tehtud korrektselt ja õigel ajal. Usaldus loob iseseisvuse ning iseseisvus kasvatab vastutust.

Juhtimises on äärmiselt oluline, et iga inimene mõistaks oma töö tähendust laiemas kontekstis. Ka kõige väiksem ülesanne mõjutab teiste tööd. Ajastus on siin võtmeküsimus – kui üks lüli ahelas hilineb, mõjutab see kogu meeskonna tulemust. Seepärast olen alati rõhutanud, et teise inimese töö võib otseselt sõltuda sinu panusest.

Pean oluliseks avatust ja kaasamist. Ma ei ole kunagi olnud juht, kes teeks olulisi otsuseid üksi. Olen alati kaasanud oma tiimi, hoidnud neid kursis kõigi nüanssidega ja kuulanud erinevaid vaatenurki. Ühine arusaam tekib vaid siis, kui inimesed tunnevad, et nad on protsessi osa, mitte lihtsalt käsutäitjad.

Samuti olen veendunud, et eesmärkideni ei jõuta ainult töises õhkkonnas. Meeskond vajab ka aega, mil võetakse hoog maha ja ollakse koos teistsuguses keskkonnas. Regulaarsed kohtumised väljaspool tööruume aitavad luua usaldust, tugevdada suhteid ja näha inimesi rollidest väljaspool. Just sellistes hetkedes sünnib sageli kõige tugevam meeskonnatunne.

Juhtimiskogemus on õpetanud mind eristama ka töötajaid ja vabatahtlikke. Nende puhul ei saa kasutada ühesugust lähenemist. Vabatahtlikud vajavad rohkem pehmust, motiveerimist ja väärtustamist – peab oskama oma kirge edasi anda nii, et see innustaks ka teisi.

Selgelt sõnastatud eesmärk on eduka koostöö alus. Selleks, et kõik mõistaksid asju ühtemoodi, on vaja koosolekuid, arutelusid ja ajurünnakuid. Oluline on, et inimesed kuuleksid sõnumeid samal ajal ja samas kontekstis.

Juhtimine ei ole kontrollimine ega käskimine. Juhtimine on usaldamine, suuna andmine ja keskkonna loomine, kus inimesed saavad teha oma tööd parimal võimalikul viisil. Kui meeskond tunneb, et tema panust väärtustatakse ja tema hääl loeb, sünnivad ka tulemused.

Praegu, juhtides festivali, mis suures osas koosneb vabatahtlikest tiimiliikmetest, kus kõik on seotud oma ettevõtte juhtimisega või muu igapäevase tööga, on minul eriline rõõm innustada neid oma kirega. Ma olen märganud, et minu kirg tekitab uusi kirgi ja nendest sünnivad juba uued ideed ja algatused.