Juhtimises on julgus palju enamat kui lihtsalt otsekohene väljaütlemine või autoriteetne käitumine. Tõeline julgus peitub võimes tunnistada oma vigu ja neist õppida. Juht, kes suudab eksimusi avameelselt käsitleda, loob usaldusväärse keskkonna, kus meeskond tunneb end turvaliselt. Otsekohesus ja ausus on voorused, mida teadlik juht kasutab ka keeruliste sõnumite edastamisel.

Kas julge juht on ka haavatav? Paljud arvavad, et julgus tähendab kõva häälega väljaütlemist, kuid tegelik tugevus seisneb oma inimlikkuse näitamises. Juht, kes tunnistab, et ei tea kõike, loob lähedasema suhte oma meeskonnaga ja suudab neid tõhusamalt eest vedada.

Minu enda esmakogemus keskastmejuhina tõi kaasa olulise õpetunni julge ja reageeriva juhiga. Kui asutuse tippjuhiks sai staažikas ja lugupeetud liider, oli see silmi avav kogemus. Ta oli suurepärane kõneleja, kelle elutarkus oli inspireeriv. Ta ei hoidnud kunagi tagasi, kiitis ja laitis kohe, otse ja varjamata. Kui kiitus oli siiras ja avatud, tõi see rõõmu. Kuid laitus, mis samade omadustega välja öeldi, oli häbivääristav ja tekitas kartust kogu kollektiivis. Suurim õppetund oli, et julgus headuse poole toob mitmekordselt tagasi, kuid ülekohtune julgus võib hävitada kogu meeskonna õnne ja heaolu.

Tagasi mõeldes on selles kogemuses peidus ka teine õppetund – juht peab olema juht, mitte kõiketeadja. Ilmselt teame kõik juhte, kellel on tugev, varjamatu arvamus ja teadmus kõiges, olenemata teemast. Tihti on see isiklik arvamus väljendatav kui vastu vaieldamatu tõde ning kiiresti saab kõige teadmisest kiire dikteerimine, kuidas asju õigesti teha. Sellistes olukordades jääb meeskonnaliikmete teadmine koos oskustega üha rohkem tagaplaanile ning juht ei ole juht, vaid saab käsuandjaks.

Teine kogemus julge juhiga tõi esile olukorrad, kuidas julgus võib varjutada teiste panuse. Meeskond, kellel olid piiramatud võimalused ja vahendid, töötas harmooniliselt, luues mastaapseid uuendusi ja tõstes kliendirahulolu kordades. Kuigi meeskonda premeeriti heldelt, kõlas avalikkuse ees vaid juhi isiklike saavutuse sõnum. Juht rääkis õnnestumistest ja ebaõnnestumistest ainult läbi enda, ta oli omal moel vigu tunnistav ja eksiv. Ta tõesti suutis rääkida tagasilöökidest kui saavutustest, selles oli ta uskumatult veenev ja teatraalne. Samas puudus haavatavus tunnetada meeskonna vajadust olla nende edulugude ja ka ebaõnnestumiste osa. See kogemus näitab, et juhi julgus peab olema tasakaalus avatuse ja meeskonna kaasamisega.

Brené Browni „Dare to Lead“ põhimõtted rõhutavad, et tõeline juhtimine nõuab haavatavust ja empaatiat. Browni sõnul peaksid juhid julgustama avatud dialoogi ja looma ruumi, kus kõik saavad panustada. Tema ideed inspireerivad juhte olema autentsemad ja looma kultuuri, kus eksimusi nähakse õppimisvõimalustena. Julgust juhtida ootavad ja tunnustavad meeskonnad rohkem kui juhti, kes annab vaid õigeid juhiseid.

Julge juht loob organisatsioonikultuuri, mis soodustab riskide võtmist ja uute lahenduste katsetamist. Hirmuvalitsev keskkond ei toeta muutusi. Juht, kes ei karda ebaõnnestuda, inspireerib teisi loovusele ja julgusele. Siiski hoiatab teaduskirjandus, et liigne julgus võib muutuda negatiivseks. Liialdatud nn kangelaslikkus võib viia autoriteedi tsentraliseerimisele ja koostöö puudumisele. Julgus peab olema tasakaalus analüüsi, planeerimise ja meeskonna kaasamisega, et vältida negatiivseid tagajärgi.

Üllatuslikult on tänapäeval üks suurimaid väljakutseid julgus olla aus ka rasketes olukordades. Julgus võtta vastutust – mis see tähendab? See on avatud suhtlemine ka siis, kui sõnum on keeruline, olukord ebamugav või isegi kriitiline. Juht, kes suudab astuda sammu edasi ja võtta kollektiivne vastutus, loob usaldusväärsuse meeskonnas, mis kestab temast kauem. Nii mõnigi kord on kõige julgem juht just see, kes ei suuda vastutada – see suunatakse kellelegi teisele. Kriitilistes olukordades ootab meeskond, et juht loob keskkonna, kus igaüks tunneb end vastutavana ja julgeb oma vigadest õppida. Kollektiivne vastutus tähendab, et meeskond seisab ühiselt nii õnnestumiste kui ka ebaõnnestumiste eest, mis omakorda kasvatab usaldust ja koostöövalmidust, samas, kui olukord nõuab, võtab julge juht ka vastutuse meeskonna eest – kes tahab otsustada, peab ka vastutama.

Kokkuvõtteks tuleb humoorikalt tõdeda, et tõeline julgus ei peitu mitte ainult suuresõnalistes kõnedes või riskantsetes otsustes, vaid ka võimes tunnistada, et ma juhina ei olegi tegelikult nii julge! Kujutage ette juhti, kes astub meeskonna ette ja ütleb: „Tõsi on see, et mõnikord kardan ma rohkem kui teie, aga olen siin, et karta koos teiega.“ See on see hetk, kus julge juht tõdeb, et ta ei olegi alati julge ning kus julgus ja haavatavus kohtuvad ja meeskond mõistab, et nende juht on samuti inimene.