Kui elu käib tööga koos: lood ja õppetunnid (P)AREnduskonverentsilt

Marianne Tiigimaa, Prokuratuuri personalitalituse juhataja

 

4. detsembril toimus Tallinnas juba neljandat korda (P)AREnduskonverents – sündmus, mille eesmärk on tõsta esile ühiskonna kõige olulisemaid küsimusi, rääkida avalikult valupunktidest ning pakkuda lahendusi, mis päriselt inimesi toetavad. Tänavu otsisime vastust ühele suures plaanis lihtsale, kuid tegelikkuses väga keerulisele küsimusele – kuidas luua töökultuur, kus töö ja elu käivad käsikäes, mitte vastakuti. Üha selgemalt joonistus konverentsilt välja ka teadmine, et selline kultuur ei sünni ühepoolsetest ootustest, see eeldab vastutust ja arvestamist mõlemalt poolelt, nii tööandjalt kui ka töötajalt.

 

Me kõik oleme kellegi lapsed – miks see teema puudutab meid kõiki?

Selle konverentsi teema ei puuduta ainult lapsevanemaid. See puudutab kõiki, ka neid, kellel endal lapsi ei ole. Me kõik oleme olnud lapsed, kellel oli vanem, kes püüdis töö ja kodu vahel hakkama saada. Mina ise mäletan väga selgelt, kuidas veetsin lapsena pärast kooli õhtuid kas isa või ema töö juures. Olin see laps, kes joonistas koosolekuruumi tahvlile ja luges kabineti nurgas raamatuid, kuni tööpäev lõppes. Need mälestused ei ole traagilised ega ka väga erilised, sest need on üsna tavalised. Kuid need mälestused näitavad, et laste olemasolu tööalase karjääri kõrval ei ole midagi uut. Erinevus on selles, et toona ei arutatud, kuidas töötajaid toetada, seda eeldati lihtsalt „tehtavat“. Võrreldes selle ajaga on uus aga meie ühiskonna valmisolek sellest päriselt rääkida. Täna küsime lõpuks õigustatult – kas inimesed peavad kohanema tööeluga või peab tööelu kohanema inimestega?

Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo sõnas konverentsil ilusa mõtte: „Kui me mõtleme sellele, kust me tulnud oleme ja kuhu jõudnud oleme, on põhjust enda ühiskonna üle uhke olla küll.“ Ja tõesti, oleme jõudnud kaugele. Samas on veel pikk tee minna, eriti kui arvestada, et sündimus on Eestis palju langenud, suur koormus väikeste lastega peredes jääb endiselt ema õlgadele ning selle tõttu on naistel tööturul vähem võimalusi ja vanaduspõlves väiksemad pensionisäästud. Need ei ole üksikute perede mured, need on ühiskonna jätkusuutlikkuse küsimused.

 

Kelle vastutus on pere ja karjääri ühildamine?

Pere ei ole „naiste teema“ ja karjäär ei ole „meeste teema“. Üks selgemaid muutusi viimaste aastate tööturul on isade rolli kasv. Jagatav vanemahüvitis ja paindlikum süsteem on toonud hulgaliselt isasid koju lastega aega veetma. Nad ka tahavad seda üha rohkem teha. See pole enam küsimus „kas karjäär või pere?“. Küsimus on pigem selles, kuidas aidata inimestel oma rollide vahel navigeerida nii, et ükski neist ei muutuks koormaks.

Kaitseväe kolonel Margot Künnapuu ütles laval väga selgelt: „Lapsed ei tee meid nõrgemaks, nad on meie seljatagune, mis teeb meid paremaks.“ Tema kogemus nelja lapsega erinevate töökohtade tõttu pidevalt kolides on ehe näide sellest, kuidas inimene saab olla korraga tugev juht ja pühendunud lapsevanem. Tema põhimõte „vaatame, kuidas me tehtud saame“ sobiks väga hästi igasse organisatsiooni, kus lahendusi otsitakse koostöö, mitte eelduste kaudu. See lause võtab kokku mõtteviisi, milles ei küsita esmalt, miks midagi teha ei saa, vaid kuidas seda teha nii, et inimesed päriselt hakkama saaksid. Selline suhtumine eeldab nii juhilt kui ka tiimilt valmisolekut painduda ja mõista, et igaühe eluolukord on erinev.

See on kultuur, kus lahendus ei tule kunagi ühe inimese arvelt, vaid ühiselt kokkulepitud muutusest. Just seda ootavad töötajad üha enam – mitte erikohtlemist, vaid arusaamist, et elus on etappe, mis vajavad teistsuguseid lahendusi. Paindlikkus tähendab usaldust. Usaldust, et inimene teeb oma tööd hästi, isegi siis, kui tema elu ei mahu üheksast viieni ruumi. Aga usaldus on alati kahepoolne – tööandja usaldab töötajat ning töötaja õigustab seda usaldust oma pühendumuse ja vastutustundlikkusega.

 

Ka lasteta töötajad vajavad õiglast ruumi

Arutelupaneelis kerkis üles küsimus sellest, kuidas hoida tasakaalu lapsevanemate vajaduste ja lasteta töötajate ootuste vahel. Mart Haber, Merle Liisu Lindma ja Raimo Ülavere arutelu tõi välja paradoksi, mis tänases tööelus on üha nähtavam. Ühelt poolelt soovime väärtustada perekondi ja nende vajadusi, teiselt poolelt ei tohi me unustada ka lasteta töötajad, kelle koormust saab paindlikkuse nimel alati rohkem venitada. Kas paindlikkus tähendab alati sama asja kõigile?

Tööandjad lähtuvad tihti loogikast, et lapsevanemad vajavad rohkem paindlikkust – ja see on tõsi. Aga arutelus toodi välja, et paindlikkus ei ole peresuhtest sõltuv kategooria. Töökohad on muutunud ja inimesed nendega koos. Töötajate erinevused ei ole probleem, need on juhtimise reaalsus. Ja just siin kerkib üles küsimus õiglusest, mitte võrdsusest, kuna võrdsus tähendab, et kõigile antakse sama, aga õiglus seda, et igaühele antakse seda, mida tal on vaja. Õiglus tähendab ka seda, et töötajad ise mõistavad oma rolli meeskonnas ega eelda, et nende vajadused saavad alati automaatselt teiste omadest ettepoole. Tasakaal sünnib teadlikust vastastikusest arvestamisest.

Diskussioonis toodi näiteid, et kui lastega töötajad saavad jõulupakid, perepäevad või lapsevanematele mõeldud hüved, siis mida saavad need, kellel lapsi ei ole? Kas kingitused või hüved muudavad töökultuuri õiglasemaks? Vastus oli üksmeelne – ei muuda. Tegelik väärtus tekib sellest, kuidas juht kuulab, mitte sellest, mida ta jagab.

Kuulamine ei ole pelgalt viisakus. See on võime märgata, mis inimesel päriselt toimub. Seda ka siis, kui tema kodus ei ole väikseid lapsi, vaid hoopis haige vanem, treeninggraafik, vaimse tervise väljakutse või lihtsalt vajadus elada oma elu. Kuulamine tähendab, et juhil on päriselt aega, ta ei eelda, et ühe töötaja vajadused on olulisemad kui teise omad, ta ei tee otsuseid eelduse põhjal ning ta tunneb oma tiimi inimesi rohkem kui nende töörolli ulatuses.

 

Paindlikkuse piirid: millal süsteem toetab ja millal takistab?

Lähis-Ida ekspert Hille Hanso tõi sisse täiesti teistsuguse perspektiivi. Tema lugu üksikvanema ja vabakutselise rollis avas küsimuse, mis kipub ametlikes aruteludes varju jääma – paindlikkus, mis sobib palgatöötajale, ei pruugi üldse sobida vabakutselisele.

Tema kogemus näitas ilmekalt, kui habras on vabakutselise vanema olukord ühiskonnas, kus lasteaia kohti napib ja süsteemi paindlikkus ei ulatu nende inimesteni, kelle töövorm on ebatraditsiooniline. Vabakutseline ei saa minna lapse kõrvalt haiguslehele, ei saa kasutada üheselt tõlgendatavaid hüvesid ning sageli ei mahu ta traditsiooniliste toetuskriteeriumide alla. Ta ütles otsekoheselt, et süsteem ei toeta teda, seda just eriti vabakutselisena. See seab meid järgmise küsimuse ette – kui me soovime sündimuse langust pidurdada, kas meie toetussüsteem on kooskõlas tänapäeva töövormidega?

 

Töö ja pereelu tasakaal ei ole präänik, see on ühiskonna võimekuse test

Me võime rääkida hüvedest, paindlikkuse vormidest, töökorralduse nüanssidest, aga lõppkokkuvõttes on üks tõdemus suurem kui kõik detailid – elu ja töö ei ole kaks paralleelset liini, need on sama inimese kaks poolt.

Kui inimesed tunnevad, et nende tööandja arvestab nende eraeluga, on nad pühendunumad, tervemad ja pikemas plaanis ka produktiivsemad. See ei ole pelgalt empaatia küsimus, see on kindlasti ka konkurentsieelis. Ent see toimib ainult siis, kui ka töötajad arvestavad oma tööandjaga, organisatsiooni eesmärkide, meeskonna vajaduste ja ühiste kokkulepetega. Tasakaal ei teki ühe poole pingutusest, vaid vastastikusest partnerlusest.

Kui tahame, et Eestis sünniks lapsi, inimesed ei põleks läbi ja organisatsioonid oleksid jätkusuutlikud, siis peab tööelu kohanema eluga.

Me ei saa sündimust käsitleda kui individuaalset valikut, aga me ei tohi seda ka survestada.
Ühiskonna ülesanne on toetada neid, kes lapsi kasvatavad, ja väärtustada sama palju ka neid, kes panustavad muul viisil.

See konverents tuletas meile meelde midagi väga lihtsat, kuid sageli unustatud asja – töö ei ole eraldiseisev maailm, see on osa inimeste elust. Ja kui tööandjad lubavad inimestel olla tervikud, oma vajaduste, piiride ja eluetappidega, võidavad sellest kõik – organisatsioon saab tugevamaks, inimesed muutuvad vastupidavamaks ja ühiskond tervemaks.

Parem töökultuur ei sünni loosungitest ega hüvedest, vaid igapäevastest otsustest. Otsustest, kus mõlemad pooled küsivad: kuidas ma saan selles suhtes olla aus, vastutustundlik ja arvestav? Just sealt algabki mõistmine, empaatia ja võime koos töötada nii, et keegi ei pea oma elu ukse taha jätma.

 

(P)AREnduskonverentsi fotod: Raul Mee