Kuidas juhtida vabatahtlikke, vabatahtlikuna?
Foto: Karen Härms
Age Leedo, ICF Estonia president
Meeskonna juhtimine tähendab minu jaoks alati eelkõige inimeste juhtimist. Sõltumata valdkonnast on inimeste ootused, vajadused ja motiivid paljuski sarnased. Eriliseks muutub juhtimine aga siis, kui meeskond põhineb vabatahtlikul panusel. Seal ei hoia inimesi kinni lepingud ega tasu, vaid teadlik otsus olla osa millestki, mis tundub tähenduslik ja oluline.
Olen olnud seotud vabatahtlike ühenduste juhtimisega üle 17 aasta ning praegu on üks minu vabatahtlikest juhirollidest seotud ICF Estonia juhtimisega. See kogemus on mulle õpetanud, et vabatahtlikus organisatsioonis on kõige olulisemad inimesed, kes otsustavad oma aega ja energiat panustada sooviga olla kaasatud ja tunda rõõmu koos tegutsemisest.
On üldteada, et meeskonnatöö alustala – olenemata koostöö vormist – on omavahelised suhted. Vabatahtlikus organisatsioonis on head suhted ja neist tekkiv kuulumistunne sageli ainus n-ö tasu, mida inimesed oma panuse eest saavad. Just see tunne hoiab inimesi koos ja loob pinnase koostööks, mille kaudu on võimalik ka ühiste eesmärkideni jõuda.
Aastate jooksul olen õppinud, et vabatahtlikus organisatsioonis ei ole inimesed kunagi ühtemoodi aktiivsed. Alati on teatud hulk neid, kes osalevad aruteludes ja hoiavad mõtteid liikvel ning neist omakorda vaid osa hakkab ideid ellu viima. On inimesi, kes tahavad väga panustada, kuid hindavad oma ajavõimalusi üle ja astuvad mingil hetkel sammu tagasi. See mitmekesisus ei ole probleem, vaid reaalsus, millega tuleb arvestada.
Seetõttu ei ole vabatahtlikus organisatsioonis kunagi võimalik täpselt ette teada, kui paljud inimesed on valmis panustama täna, homme või ülehomme. See ebakindlus kuulub selle organisatsioonimudeli juurde. Minu kogemus ütleb, et seda ei tasu võtta probleemina, mida peab pidevalt lahendama, vaid reaalsusena, millega tuleb teadlikult arvestada.
Olen märganud, et mida rohkem saavad inimesed tegutseda oma tugevustest lähtudes ja tegeleda teemadega, mida nad ise oluliseks peavad, seda püsivam on ka nende panus. Oluline on, et inimestel oleks võimalus valida, kuidas ja millal nad panustavad, ning et seda valikut austataks.
Väiksemates vabatahtlikes ühendustes loodetakse sageli stabiilsele juhtimisele ning ollakse valmis jätkama samade eestvedajatega aastaid. Just seetõttu on oluline luua teadlikult võimalusi, kus ka teised saavad vastutust võtta, juhtimist proovida ja organisatsiooni arengusse panustada.
Tasub meeles pidada, et vabatahtlikult panustavas organisatsioonis on ka juht vabatahtlik. Ka temal on vaja tunnet, et tema panusel on mõte ja et ta ei tegutse üksi. Kui see tunne kaob, kaob tasapisi ka jaks.
Mis siis on see tasu, mida vabatahtlik ootab? See ei ole rahaline. Selleks on sisemine rõõm, tähenduse tunne ja teadmine, et minu panus loeb. Sama oluline on ka väline märkamine – lihtne tänu, huvi või tagasiside. Kui panus jääb nähtamatuks, kaob aja jooksul ka sisemine motivatsioon, isegi siis, kui algne soov panustada oli siiras.
Vabatahtlikku meeskonda ei hoia koos ametinimetused ega kokkulepitud rollid, vaid hea tunne ja ühine eesmärk. Oluline on, et inimesel oleks endal selge, miks ta on vabatahtliku organisatsiooniga liitunud, ja et ta mõistaks ka, miks teised siin on. See ühine „miks“ loob kuulumistunde ja annab põhjuse pingutada ka siis, kui on keerulisem või väsitavam.
Kui see „miks“ on selge, hoiavad inimesed kokku mitte sellepärast, et nad peavad, vaid sellepärast, et nad tahavad. Ja see tahtmine ongi vabatahtliku panuse alus.
Minu kogemus näitab, et inimeste suhtumine mõjutab otseselt vabatahtlike soovi panustada. Kui inimene tunneb, et teda märgatakse ja tema panust hinnatakse, tekib tal soov jääda ja edasi panustada. Lõpuks taandub kõik sellele, kas inimestel on siin hea olla ja kas nad näevad oma panusel mõtet.
Artikkel ilmus Delfi Ärilehes: https://arileht.delfi.ee/artikkel/120433466/kuidas-juhtida-vabatahtlikke-vabatahtlikuna
