Töö või pere – põimumiskohad

Katrin Klesment, Maru Ehitus personalijuht

 

(P)arenduskonverents „Töö või pere – kes võidab?“ tõi kokku ekspertide teadmised ja praktikute kogemused, et arutada, kuidas töö ja pereelu tasakaal muutub demograafiliste trendide, tehnoloogia arengu ja väärtuste nihke taustal. Küsimus ei ole pelgalt töö ja pereaja jagamises, vaid selles, kuidas luua keskkond, kus inimene saab olla edukas ja tasakaalus.

Artikkel on kirjutatud konverentsi esimese ploki ettekannetest mõtteainest saades. Ettekanded tegid Andreas Veispak teemal „Demograafia, tehnoloogia ja tööturg“, Merje Kärner teemal „Kes tuleb homme sinu juurde tööle?“ ja Kadri Täht teemal „Kui poliitika kujundab valikuid: perepoliitikate mõju töö ja pereelu seostele“. Oma mõtteid töö ja pere ühildamisest jagasid vestlusringis Kriss Soonik-Käärmann ja Emöke Sogenbits.

 

Tööjõu nappus ja oskuste kiire uuendamine – strateegiline väljakutse

Andreas Veispaki sõnul kasvab maailma rahvaarv veel mõnda aega, kuid arenenud riikides on trend vastupidine: tööealiste arv väheneb ja tööjõupuudus süveneb. Eestis prognoositakse, et 2035. aastaks on tööealisi inimesi 20 000 – 60 000 vähem kui täna. Ränne ei ole enam poliitiline kõrvalteema, vaid majanduspoliitika lahutamatu osa. Küsimus „kes teeb ära need tööd, mida meie ise teha ei taha?“ muutub järjest teravamaks.

Tehnoloogia areng lisab omakorda keerukust. Huvitava mõttekohana tõi Andreas Veispak välja oskuste elutsükli keskpunkt (half-life of a skill) lühenemise – see tähendab, et omandatud oskus kaotab poole oma väärtusest järjest kiiremini. Hetkel arvatakse, et umbes kolme aastaga. Kui varem piisas kord omandatud kvalifikatsioonist pikaks ajaks, siis täna tuleb oskusi pidevalt uuendada. AI ja automatiseerimine muudavad tööde struktuuri: rutiinsed ja keskmise kvalifikatsiooniga ametid kaovad, samal ajal kasvab vajadus oskustöö ja analüütiliste rollide järele.

 

Tööandja seisukohalt tähendab see kolme suunda.

• Õppimise ja katsetamise kultuur peab olema organisatsiooni DNA-s
• Paindlikud arendusprogrammid – lühikesed, sihitud õppevormid (nt mikrokraadid), digipädevuse arendamine ja projektipõhine õppimine
• Säilenõtkuse toetamine – infomüra vähendamine, fookuse hoidmine ja oskus „välja lülitada“, et pidev õppimissurve ei muutuks ärevuse allikaks

Juhtide roll on siin kriitiline: anda töötajatele turvatunne ja tähendus, et muutuste keskel ei kaoks motivatsioon. Juhtimine tähendab järjest enam inimkeskset lähenemist, muutuste juhtimise meisterlikkust ja uuendusmeelsuse kultuuri.

 

Inimkeskne juhtimine ja töötaja väärtuspakkumine: tähendus, paindlikkus ja ühendus

Merje Kärneri sõnul on väärtuspakkumine pidevas muutumises. Kui varem otsiti stabiilsust, siis täna otsitakse tähendust ja paindlikkust. Lisaks ajas muutuvatele trendidele, on ka põlvkondade ootused erinevad: buumerid hindavad turvalisust, Y- ja Z-generatsioon otsivad vabadust, arengut ja positiivset mõju. Alfa-põlvkond, kes jõuab tööturule 2035. aastaks, eeldab tehnoloogilist mugavust ja tugevat sotsiaalset vastutust.

Üha enam räägitakse üksilduse epideemiast, mille tõi konverentsil välja Andreas Veispak. Üksildus ei küsi, mis põlvkonnast sa oled, see tunne võib tabada igaüht. Tööandja saab olla ühendaja rollis, luues kultuuri, kus inimesed tunnevad end väärtustatuna ja seotuna. See ei ole ainult nn pehme teema, vaid konkurentsieelis: kuuluvustunne vähendab voolavust ja tõstab tulemuslikkust.

Juhtimise ja väärtuspakkumise juures tuleb järjest enam jälgida järgmisi aspekte.

• Paindlikkus ja personaliseeritus pakutavates hüvedes ja töökorralduses, arvestades töötajate erinevaid eluetappe
• Kuuluvustunnet ja vaimset turvalisust pakkuv kultuur, tähendusrikas töö
• Juhtide teadlikkus enda mõjust ja eeskuju – hoiakud kujundavad organisatsiooni nägu

 

Perepoliitikad ja tööandja roll: emaduslõivust enesearengu väärtustamiseni

Kadri Täht tõi oma ettekandes välja, et Eestis on sooline palgalõhe üks Euroopa suurimaid ja selle taga ei ole ainult sugu, vaid üha enam hoolduskohustused. Emaduslõiv – nähtus, kus emad teenivad vähem kui sama tööd tegevad lasteta naised või mehed – on Eestis keskmiselt 33%. Põhjused on mitmekesised: oskuste aegumine pika vanemapuhkuse tõttu, eelistus töötada paindlikul ja turvalisel töökohal ning tööandjate hoiakud.

Perepoliitikad võivad mõju leevendada, aga ka süvendada. Varajase lastehoiu kättesaadavus vähendab emaduslõivu, samas väga pikad vanemapuhkused võivad paradoksaalselt suurendada palgaerinevusi. Siin mängivad rolli ka ühiskonna normid: kui ei peeta tavapäraseks, et isa jääb lapsega koju või ema töötab väikese lapse kõrvalt, siis ei toimi poliitikad ka parimate seaduste juures.

Tööandja saab palju ära teha.

• Läbipaistev palgapoliitika ja regulaarne audit
• Paindlik töökorraldus ja lapsehoolduspuhkuselt naasjatele tugi sisseelemisel
• Isadele suunatud meetmed, et hoolduskoormus ja karjäärivõimalused jaotuksid võrdsemalt
• Arenguvõimaluste tagamine ka vanemapuhkusel olijatele, et oskuste „aegumise“ risk väheneks

Siia lisandub oluline perspektiiv: hoolduskohustus ei tähenda ainult piiranguid, vaid ka enesearengut. Kriss Soonik-Käärmann ja Emöke Sogenbits tõid oma lugudes välja, et emaks saamine suurendab efektiivsust ja oskust eristada olulist ebaolulisest. Emadel on vähe aega, mistõttu nad on tööasjades väga fokusseeritud ja lojaalsed, kui tööandja pakub paindlikkust.

Ajateenistusest räägitakse järjest enam kui noorele antavast pikaajalisest juhtimiskoolitusest. Samamoodi võiks lapsevanemaks olemist näha kui enesearengut – projektijuhtimine, probleemide lahendamine, emotsionaalne intelligentsus. Kodune elu on justkui non-stop-koolitus, mille väärtust peaks oskama näha ka tööandja.

Kokkuvõttes ei ole tööjõu nappus, perepoliitikate mõju ja inimkeskse juhtimise vajadus eraldiseisvad teemad, vaid sama pildi kolm tahku. Tööandjate roll on luua tasakaal, kus töö ja pere ei konkureeri, vaid toetavad teineteist. Merje Kärneri poolt esitatud küsimus „kes tuleb homme meie juurde tööle – ja miks just meie juurde?“ ei ole retooriline, vaid strateegiline. Vastus sõltub sellest, kui hästi suudame pakkuda tähendust, paindlikkust ja arengut – nii töös kui pereelus, mis kahe liidetavana annavad summaks ELU. Ehk saavad võitjad olla kõik?

 

(P)AREnduskonverentsi fotod: Raul Mee