Tööandjate vastutus: 2026. aasta vanemahüvitis võib kujuneda emadele ohtlikuks

Kirjutanud PARE tööelu töörühma liikmed, s.t suurte Eesti ettevõtete esindajad

Ema personalijuhile: „Ma soovin lõpetada oma töölepingu, sest jään beebiga koju. Isa saab nüüd täiskohaga tööl edasi käia ja samal ajal vanemahüvitist saada. Rahaliselt on see perele kasulikum.“

 

Personalijuht emale: „Kas olete mehega arutanud ja kokku leppinud, mis saab sinu tervisekindlustusest, sissetulekust, pensionist? Kuidas sa ennast kaitsed, kui ükski leping ei kehti ja vanemahüvitist ei saa?“

Selliseid vestlusi on pidanud mitmed PARE liikmeks olevate organisatsioonide personalijuhid, sest uued vanemahüvitiste põhimõtted on esmapilgul vägagi mõistlikud, kuid eluline praktika võib seada ohtu terve põlvkonna emade toimetuleku nii lühikeses kui kaugemas tulevikus.

Alates 2026. aastast lubab Eesti vanemahüvitise süsteem peredel valida lahenduse, kus isa on vanemahüvitise saaja ja jätkab samal ajal täiskohaga töötamist, samal ajal kui ema jääb lapsega koju ega tööta. Esmapilgul võib see tunduda perele rahaliselt mõistlik valik, kuid sellel on ema jaoks varjatud ja vägagi ohtlikud tagajärjed.

1. Tervisekindlustuse risk

Kui ema ei ole vanemahüvitise saaja ega tööta, ei ole tal automaatset riiklikku ravikindlustust. See tähendab, et arstiabi, ravimid ja sünnitusjärgne tervishoid ei pruugi olla kaetud. Tervisekindlustus tuleb sellisel juhul tagada eraldi. Näiteks vabatahtliku kindlustuslepinguga või kui tööandjaga õnnestub kokku leppida palgata puhkusele jäämine, mille korral kindlustus kehtib edasi ning tööandja maksab ema eest sotsiaalmaksu miinimummääras. Tööandjal võib aga olla keeruline erikokkuleppeid teha, kui ettevõte on suur ja lapsega koju jäävaid emasid palju.

2. Pensioni- ja sotsiaalkaitse risk

Vanemahüvitise saamisega kaasneb sotsiaalmaksu tasumine riigi poolt. Kui hüvitise saajaks on isa, siis:

• ema eest ei maksta sotsiaalmaksu;
• ema pensionistaaž ei kasva;
• tagajärjeks on väiksem pension ja suurem majanduslik ebavõrdsus tulevikus.

3. Majanduslik sõltuvus

Ema, kellel puudub oma sissetulek ja hüvitis, muutub majanduslikult sõltuvaks partnerist. See vähendab:

• isiklikku kindlustunnet;
• otsustusvabadust;
• turvatunnet kriisiolukordades (nt lahkuminek, partneri töökaotus, haigestumine).

4. Tööturule tagasitulek on raskem

Kui tööleping pole peatunud, vaid ema algatusel lõppenud, siis ema kaotab õiguse sama tööandja juurde ja samadel tingimustel tööle tagasi minna. Suureneb emaduslõiv ehk tõenäosus saada palju väiksemat töötasu kui enne laste saamist.

5. Õiguslik ja süsteemne nähtamatus

Kuigi ema kannab tegelikku hoolduskoormust, ei kajastu see riiklikes süsteemides. Hüvitiste, kindlustuse ja sotsiaalkaitse mõttes jääb ema n-ö nähtamatuks.

Kuigi isa vanemahüvitise saajaks vormistamine ja täiskohaga töötamine võib suurendada pere lühiajalist netosissetulekut, nihkub sellega märkimisväärne risk ema kanda. Enne sellise lahenduse valimist on oluline hinnata mitte ainult pere kogutulu, vaid ka ema individuaalset tervise, sotsiaal- ja majanduslikku kindlustunnet ning vajadusel rakendada teadlikke maandamismeetmeid.

 

PARE kutsub tööandjaid ja kõiki personali valdkonna inimesi üles võtma vastutust nii emade kui isade nõustamise eest, et teadlikuid ja emasid hoidvaid otsuseid oleks Eestis rohkem.