Uus korraldus sundis tegema sama hulga tööd väiksema ajaga

Kerstin Jaani, Coop Eesti Keskühistu personalidirektor

Uus töö- ja puhkeaja korraldus sunnib graafikuga töötajaid tegema sama hulga tööd väiksema aja jooksul, mistõttu on inimesed hakanud ühe täiskohaga töö asemel otsima lahendust väiksema koormuse näol mitmel töökohal korraga, kirjutab Eesti ühe suurima tööandja Coop Eesti Keskühistu personalidirektor ja PARE juhatuse liige Kerstin Jaani.

2024. aasta alguses käivitus hoogsalt debatt töö- ja puhkeaja korralduse teemadel, kuna sellele eelneval aastal langetas Euroopa Kohus otsuse, mille tõlgendus muutis Eestis kehtivaid töö- ning puhkeaja arvestuse reegleid. Eelkõige puudutab see inimesi, kes töötavad graafiku alusel – näiteks kauplustes või ladudes, aga ka tootmistes jmt. See muudatus võttis senise võimaluse koostada graafiku alusel töötavale inimesele töögraafikut nii, et see arvestaks nii töötaja enda erisoove kui ka tööandja vajadusi.

Uue reegli kohaselt ei ole igapäevane puhkeaeg osa iganädalasest puhkeajast, vaid peab eelnema iganädalasele puhkeajale. Seni on loetud töö- ja puhkeaja nõuded täidetuks, kui graafikuga töötav töötaja saab 7-päevase ajavahemiku jooksul 36-tunnise iganädalase puhkeaja, mille sisse oli arvestatud juba igapäevane puhkeaeg 11 tundi. 2024. aastast peab töötaja saama vähemalt kord nädalas puhata 36 + 11 tundi ehk kokku 47 tundi. Jaekaubanduse näitel tähendab reegel lihtsustatult, et kaupluse töötaja, kes lõpetab oma vahetuse laupäeva õhtul kell 18, saab uuesti tööle tulla esmaspäeva õhtul alates kell 17. Mõju puudutab otseselt kõiki tarbijaid, sest esmaspäeva hommikuks on vaja värvata (s.t lisakulu) uus töötaja.

Kui esmaspäeva hommikul tuleb kauplusesse värske kaup, siis oleks tegelikult ju vaja rohkem töötajaid, aga seadus ei luba seda probleemi lahendada. Selleks, et esmaspäeva hommikul oleks keegi kaupluses kaupa välja panemas, peaks justkui palkama lisatööjõu. See tähendab personalikulude kasvu, mis omakorda mõjutab toodete ja teenuste lõpphinda, sealhulgas toidu hinda. Graafikute alusel töötavad inimesed ju terves ahelas, nii toidutootmises, logistikas kui ka kauplustes, ning analoogsed probleemid lisatööjõuga tekivad kõikides ahela osades. Lisaks ei tähenda lisatööjõud ainult lisanduvat töötasu – ühe inimese värbamise kulu sisaldab väga palju muud ka (sh nt tööriided, töövahendid jne). Ehk 1 + 1 ei võrdu 2 ning ettevõtte jaoks tähendab see ikkagi ebaefektiivsete kulude kasvu, mis omakorda ei lase tõsta töötajate tulusid.

Muudatuse tulemusena ei tohi töötajad sama tööandja juures enam nii palju töötunde teha, kui sooviks. Samas ei keela korraldus teha seda teiste tööandjate juures. Viimased üheksa kuud ongi näidanud, et pealesunnitud puhkeaja tõttu minnakse vabanenud tundidel tööampse tegema mujale. Seega riigi siiras soov töötajaid kaitsta on tegelikkuses teinud paljude töötajate elu hoopis keerulisemaks. Tööandjad on omakorda olukorras, kus nad peavad tagama küll tööohutuse, sest näiteks laos töötavad inimesed masinatega, tõstavad raskusi jne, kuid ei tea, kui puhanuna töötaja tööle tuleb, sest puhkeajal on ta töötanud teise tööandja juures. Seega on tekkinud olukord, kus tööandjal on tööd anda ja töötaja soovib tööd teha, kuid mõlemad on sunnitud otsima teisi lahendusi.

Lisaks jääb arusaamatuks riigi väidetav soov töötajaid kaitsta, võimaldades neile rohkem puhkeaega, mida tegelikkuses ju ei tehta. Tööaeg on ikka 40 tundi nädalas. Muudatuse mõjul on see nüüd aga surutud lühema ajaperioodi sisse ning kahe vahetuse vahel hoopis vähem aega puhkuseks, kui seda varem oli, mida aga näiteks füüsilise töö tegijad vajavad oluliselt rohkem. Ehk reaalses elus on füüsilist tööd tegevatel inimestel olukord halvenenud.

Coop on viiel aastal järjest valitud parimaks tööandjaks kaubanduse valdkonnas, sest peame enda jaoks väga oluliseks töötajate tervist, inimlikku ja sõbralikku töökeskkonda. 21. sajandi töökultuuri elementaarne osa on töötaja soovidega arvestamine nii töögraafikute koostamisel kui ka puhkuste ja vabade päevade planeerimisel, kuid uus töö- ja puhkeaja korraldus ujub siin hoopis vastuvoolu eelmise sajandi suunas tagasi.

Paindlikkuse vähendamine tööaja planeerimisel ei avalda survet ainult töötajatele ja tööandjatele, vaid võib mõjutada ka kaupluste lahtiolekut. Eelkõige väiksemates kauplustes, kus seni on 2-3 töötajaga hakkama saadud, kasvab oht kaupluse sulgemiseks nendel hetkedel, kui keegi haigestub, soovib minna puhkusele või miks mitte võtta lihtsalt vaba päev lapse kooliaktusele minekuks. Väikekauplus ei ole koht, kus igaks juhuks on võimalik varutöötajaid palgata, seda nii lisakulu kui ka töökäte puudumise tõttu piirkonnas. Paari töötunni pärast ei hakka inimesed kümnete kilomeetrite kauguselt asendama sõitma.

Kokkuvõttes võib 2024. aastal rakendunud töö- ja puhkeajaseaduse muudatus töötajale puhkamise kohustuslikuks teha paberil, kuid reaalsuses see ei toimi, vaid  teeb töötaja elu vähem paindlikuks. Samuti muudab see ka tööandja elu palju keerulisemaks, sest töötajaid on raske planeerida vastavalt tegelikele vajadustele.

Mitmed alaliidud on aasta algusest peale teinud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile pöördumisi, et muuta kehtima hakanud korda. Praegu on Eestis kehtestatud Euroopa keskmisest kangemad nõuded ja tegelikult pole see otsus põhjendatud. Kuigi ministeerium lubas juba kevadel, et hiljemalt käesoleva aasta maikuus süvenetakse muudatuste vajalikusse uuesti, siis peame tõdema, et aasta lõpuks on jõutud eelnõuni, mida nii töötajad kui tööandjad vägagi tervitavad – jätkata enne 2024. aastat kehtinud puhkeaja korraldusega. Pean vajalikuks veel kord rõhutada, et vajadus ei tulene tööandjate ahnusest, vaid ennekõike ebainimlikust graafikust, mis tekib töötajale, kelle tööaeg on surutud väiksemale vahemikule kui seni (kuna 40-tunnine töönädal jääb, aga iganädalane puhkeaeg pikeneb, siis sama töö tuleb teha lühemal perioodil, jättes vahetuste vahele vähem puhkeaega). Lisaks ei saa tööandjad ka kõige paremal tahtmisel arvestada töötajate vaba aja soovidega.

Iga uus muudatus ei ole alati parim ja seetõttu võiks taastada 2023. aastal kehtinud ja toimiva olukorra, mis küll ei muuda Eesti tööseadusandlust paindlikumaks (selleks on vajalikud muutuvtunnilepingud jpm), aga vähemalt lahendaks olukorra, et tööseadused ei muutuks veelgi paindumatumaks.

Varem kehtinud töö- ja puhkeaja arvestus toimis hästi, töötajatele oli tagatud puhkeaeg ning samuti võimaldas see paindlikkust nii töötajale kui ka tööandjale. Loodan, et seaduseelnõu kallal töötav meeskond arvestab töötajate ja tööandjate pikaaegse kogemusega puhkamise ning töötamise tingimuste reguleerimisel.

Järgnevateks aastateks väljakuulutatud maksupakett paneb paljud ettevõtted senisest suurema surve alla. Töö- ja puhkeajaseaduse kohendamine nii töötajate kui ka tööandjate soovidele vastavalt aitaks survet vähendada ja seda ilma ühegi lisakuluta.