Aaro Lode taolisi juhte on Eestisse rohkem vaja

Kai Saard, Eesti Personalijuhtimise Ühingu PARE tegevjuht

 

Sügisel sain taas veeta päeva ühe vinge tippjuhiga, kes oli ka konkursi „Parim juht 2025“ finalist. Aaro Lode juhib Eesti üht suurimat toitlustusettevõtet, milleks on Baltic Restaurants Estonia. Rääkisime juhi ühiskondlikust mõjust, meediast, suurtest väljakutsetest, vigade tegemisest ja paljust muust.

 

Baltic Restaurants Estonia on viimastel aastatel kasvanud 750 töötajani ja Aaro on selle eesotsas olnud alates 2017. aastast. Päeva esimeses osas istusimegi Aaroga tema kabinetis, kus ta rääkis oma juhitööst endale omase rahulikkusega, samas otse ja konkreetselt. Mulle jäi kohe mulje, et tema mõtlemine on väga süsteemne ja suurem kui üksnes üksainus organisatsioon.

Sain aru, et Aaro on alati tahtnud midagi suuremat ühiskondlikul tasandil ära teha. Baltic Restaurants Estonia toimetab nii koolisööklates kui ka lennujaamades, praamidel, tehaste sööklates, haiglates ja mujal. See tähendab, et kokkupuuteid on väga eriilmeliste asutuste, juhtide, sihtrühmadega. Aaro kindlasti ei dramatiseeri keerulisi suhteid avaliku sektoriga, aga ei ilusta ka. Koostöö kohalike omavalitsuste ja ministeeriumidega on keeruline ning selleks peab olema kannatust ja tugev meeskond.

Suurem ühiskondlik panus tähendab ka seda, et Aaro mitte ainult ei avalda arvamust meedias, vaid Baltic Restaurants Estonia pakub vabatahtlikuna toitlustust ka jalgpalliklubidele, samuti korraldatakse heategevuslikke jõuluõhtusööke.

Eriliselt kõnetas mind see, kuidas Aaro suhtub meediasse. Ta võtab tihti sõna, kuigi see tähendab aeg-ajalt vääritimõistmisi, ebamugavaid pealkirju, imelikke küsimusi ja suurt tähelepanu. Ta ei pea seda ohuks, vaid paratamatuks nähtuseks, kui proovid ühiskonnas midagi suurt ära teha ja keskmisest tippjuhist rohkem panustada.

Mõistagi tegime juttu ka Aaro kui tippjuhi juhtimisstiilist ja peamistest põhimõtetest ja kohe alguses sai selgeks, et ta tõstab hea meelega esile oma häid kolleege ega karda jagada tunnustust. Ta usub tugevalt inimeste iseseisvusesse – s.t kui oled inimesed ise tööle võtnud, siis tuleb neid usaldada. Nii äge oli kuulda, et Aaro usub sellesse, et noortele tuleb võimalus anda ja põhimõttel, et vigu ei saa karta. „Kogu aeg juhtub midagi,“ ütleb ta, „kui vigu poleks, poleks ka innovatsiooni.“ Kusjuures Baltic Restaurants teeb koostöös teiste asutustega ka ise uuringuid, katsetab lahendusi ja teeb rahvusvahelist koostööd – tundub, et see pole juhus, vaid teadlik ja järjepidev mõtteviis.

Päeva jooksul sain aru ka sellest, kui tugevalt on personalijuhtimine ettevõtte strateegias sees. Aaro jutust jäi kõlama, et tugev personalijuhtimine ja strateegiline tööjõu planeerimine on ettevõttes ühed kõige olulisemad osad. Personalijuht Kai Reigo jagas hiljem seda, et just Aaro utsitas Kaid personalijuhi ametisse astuma ja nüüd töötavad nad koos vinge tandemina.

Minu jaoks oli oluline näha seda kõike päriselus, mitte esitluses või raportis. Lõunat sõime muideks Audentese spordikooli sööklas, mis andis mulle omakorda võimaluse näha, kuidas nende toitlustus päriselt toimib. Söök oli väga hea ja atmosfäär lihtne, aga just selles lihtsuses ongi suur töö peidus. Suured süsteemid toimivad ainult siis, kui detailid on paigas – ja mulle tundub, et selles ettevõttes on need paigas.

Tagasi kontoris liitusime koosolekuga, kus osalesid ka Töötukassa eksperdid. Aaro kuulub Töötukassa nõukokku ning oli näha, et ta võtab seda rolli tõsiselt. Koosolek oli konkreetne, selge ja tempokas. Ta ei lase arutelul venida ega ujuvatel mõtetel jutuvoolu juhtida. See oli hea näide sellest, kuidas ta hoiab fookust, aga ei domineeri ruumi.

Aaro Lode on minu tagasihoidlikult hinnangul üks väga tugev juht ja ma ei imesta, et tema kolleegid ja lähedased on teda nii mitu aastat „Parima juhi“ konkursile esitanud. Ta otsib lahendusi, mitte süüdlasi. Ta räägib ausalt, ei piira initsiatiivi ega ehita bürokraatiat sinna, kus seda vaja pole. Tema juhtimisfilosoofia kõlab lihtsalt: usalda inimesi, katseta, õpi vigadest ja aita seal, kus saad.

Vat selliseid juhte on Eestisse kõvasti rohkem vaja.