PARE personalijuhtimise kutse hindamiskomisjoni esinaise rolli astus Eveli Punnison
Eveli Punnison, Transpordiamet, PARE liige, “Südamega tegija” tiitli võitja, “Mõjukaim personalijuht” nominent
Foto: Rene Riisalu
Milliste eesmärkidega alustad hindamiskomisjoni esimehena?
Rõhutaksin kolme asja: hindamise kvaliteeti, usaldusväärsust ja kutse arengut. Esimehe/naise rollis on minu jaoks oluline, et hindamine oleks läbipaistev, professionaalne ja võimalikult ühetaoline – et kutse taotleja teaks, mida temalt oodatakse, ning saadud kutsel oleks tööandjate ja personalivaldkonna professionaalide silmis selge kvaliteediväärtus.
Samuti näen komisjoni rolli laiemalt kui üksnes taotluste hindamist. Hindamise kaudu saame väga hea pildi sellest, kuidas personalijuhi töö ja kompetentsid muutuvad. Soovin, et oskaksime seda teadmist kasutada ka kutsesüsteemi arendamisel ning hoida kutse sisu kooskõlas sellega, mida organisatsioonid ja personalijuhtimise valdkond täna ning tulevikus vajavad.
Mida tähendab sulle endale 7. taseme kutse ja miks võiks personalijuht oma professionaalset taset kutsega tõendada?
Minu jaoks ei ole kutse lihtsalt tunnistus, vaid sõltumatu professionaalne kinnitus sellele, millisel tasemel ma oma valdkonnas tegutsen. Kutse taotlemine sunnib oma kogemust teadlikult analüüsima: mida ma tegelikult oskan, millist mõju olen organisatsioonides loonud ja kus on mul veel arenguruumi.
Personalijuhtimise puhul on see eriti väärtuslik, sest meie töö sisu ja ametinimetused võivad organisatsiooniti ikka väga palju erineda. Kutse loob ühise professionaalse mõõdupuu. Kõrgematel tasemetel ei hinnata ju ainult teadmisi või tegevuste loetelu, vaid võimet näha tervikut, kujundada organisatsiooni arengut ning näidata oma töö mõju strateegilisel tasandil. Seetõttu annab kutse väärtusliku kinnituse nii inimesele endale, tööandjale kui ka laiemalt valdkonnale.
Mida soovitad neile, kes pole kindlad, kas nad on kutse taotlemiseks valmis?
Soovitaksin mitte oodata hetke, mil tekib tunne, et „nüüd tean ja oskan kõike“. Seda hetke tõenäoliselt ei tulegi. Pigem tasub võtta kutsestandard ette ja vaadata oma senisele kogemusele selle kaudu otsa: milliseid kompetentse olen oma töös päriselt rakendanud, milliseid muutusi juhtinud, milliseid probleeme lahendanud ja millist mõju loonud?
Kui suurem osa standardis kirjeldatust tundub tuttav, kuid küsimus on pigem selles, kas oma kogemust osatakse piisavalt hästi sõnastada ja tõendada, siis on see juba hea märk. Kutse taotlemist võikski vaadata mitte ainult eksami või hindamisena, vaid professionaalse eneseanalüüsi võimalusena.
Ja isegi kui selle käigus selgub, et mõnes kompetentsis on veel arenguruumi, on seegi väärtuslik tulemus – siis on palju selgem, kuhu oma järgmised arengusammud suunata.
